Õigeusu levimine Baltimaades
Sel ajal (12. sajandil – toim. märk.) oli eestlaste, liivlaste ja lätlaste naabruses elavatel slaavlastel juba olemas kõrgelt arenenud kristliku kultuuriga keskused, näiteks Polotski linn, kus 992. aastast asus piiskopi kateeder. 12. sajandil oli selles 100 000 elanikuga linnas 17 õigeusu munga- ja nunnakloostrit ning 15 kirikut. Samasugune olukord valitses ka Viitebskis, Pihkvas ja Novgorodis. Neid linnu külastades tutvusid ka eestlased, liivlased ja lätlased kristlusega ning mõned neist astusid ka õigeusku. Läti Henrik on oma Liivimaa kroonikas märkinud, et Talava latgalid (kes elasid Valka ja Valmiera kandis) võtsid õigeusu vastu veel enne 1207. aastat.
Läti Henriku kroonikast saame teada, et Jersikas oli mitu õigeusu kirikut, mis hiljem saksa rüütlite poolt tühjaks rööviti. On säilinud andmed ka Polotski vürstitari Rogneda-Gorislava kohta, kes oli agar kristlane, elas Kraslovas ning abiellus Kiievi vürstiga. Muidugi pidi ka tema kodulinnas olema õigeusu kirik.
12. sajandiks tekivad Lätimaal, Daugava kaldal kaks Polotskist sõltumatut vürstiriiki – Jersika ja Kukenoys, kus õigeusk oli kohalike elanike hulgas juba kindlalt juurdunud ning kus kirikus käisid mitte ainult kaupmehed ja vürsti dru?innikud, vaid ka kohalikud elanikud. Nähtavasti aitas see asjaolu paljuski kaasa ka õigeusu levimisele Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis eestlaste ning lätlaste hulgas. Paavst Klemens III ütleb oma bullas Breemeni peapiiskopile otsesõnu, et Ükskülla piiskopkond (Üksküll asub Daugava jõel, Riiast 25 kilomeetri kaugusel) on loodud Venemaa territooriumile. Läti Henrik  mainib, et 1210. aastal ristisid venelased mõned eestlased Otepääl ning lubasid saata preestreid ka ülejäänute ristimiseks, kuid ei täitnud oma lubadust. Hiljem võtsid eestlased vastu Riiast saabunud katoliku vaimulikud, kes neid ka ristisid.
Vene vürstid, kes Läänemere äärsetelt hõimudelt andamit kogusid, ei puudutanud nende religioosset ja sisepoliitilist elu, ei surunud neile peale oma usulisi tõekspidamisi. Õigeusku ei levitatud vägivallaga, selle võtsid vastu vaid need kohalikud elanikud, kes ise ilmutasid soovi ristiusku astuda, ning selliseid juhuseid tuli üpris sageli ette. On teada, et juba 12. sajandi esimesel poolel eksisteeris Novgorodi ja Pihkva piiskopkonnas reegel, millest tuli lähtuda vastristitud eestlastele usku õpetades. Nii soovitab Novgorodi piiskop Nifont oma vastustes Kirika küsimustele alustada eestlastele nagu bulgaarlastelegi usu õpetamist 40 päeva enne ristimist, see aga tähendab, et juba piiskop Nifonti (1130-1156) ajal tuli eestlaste hulgas ette õigeusku pöördumist.
Õigeusklike slaavlaste suurest religioossest mõjust eestlastele ja lätlastele annab tunnistust ka asjaolu, et nende rahvaste keeles, eriti Kagu-Eesti ja Läti keelemurretes on juba iidsetest aegadest juurdunud venekeelsed religioosseid mõisteid tähistavad sõnad. Näiteks läti keeles: boznica (bozhnitsa), kristit (krestit'), krusts (krest), krustmäte (krjostnaja mat'), gavit (govet'), klanities (klanjatsja), zvans (zvon, kolokol), zvanit (zvonit') jne; eesti keeles: rist (krest), ristima (krestit'), nädal (nazvanije semidnevnoj nedeli) jne. Vene keelest tehtud tõlkelaenudeks võib pidada ka mõnede nädalapäevade nimetusi (teisipäev, neljapäev), nagu ka sõna “raamat”, mis on tuletatud slaavikeelsest sõnast “gramota” ja levis vene preestrite ning munkade kaudu, sest oma kirjakeelt eestlastel ju tol ajal veel ei olnud.
/.../ Õigeusk kui usutunnistus, mis on läbi imbunud halastuse ja sallivuse vaimus, algkristlastelt päritud optimismist ja usust Issanda kõikeandestavusse, oli eestlastele, nagu ka slaavlastele, südamelähedane. Slaavlaste paganlikud uskumused erinesid väga vähe eestlaste ning lätlaste paganlikest uskumustest ning paistsid silma samasuguse optimismiga ning usuga heasse algesse. See aitas vaieldamatult kaasa ka õigeusu õpetuse mõistmisele ja vastuvõtule ristimises. Vene kristlastega suheldes ilmutasid Läänemere äärsed hõimud suurt huvi uue usu vastu.
G. Trusmani arvates võib suure tõenäosusega väita, “et suurem osa põliselanikke olid kristlusega hoopis enam tuttavad õigeusu, kui katoliikluse kaudu”. /.../ Hiljem on ajalooteadus kindlaks teinud, et esimeseks kristlikuks usutunnistuseks, mis Baltimaades levima hakkas, oli õigeusk. Ent mõned Lääne teadlased on märkinud, et kreeka usu kuulutajad, ehkki just nemad olid kristluse esimesed tunnistajad ja levitajad Liivimaal, ei püüelnud kogu kohaliku elanikkonna ristiusku pööramise poole.
Õigeusu algsest levikust Baltimaades kirjutas ka oma “Vene Kiriku ajaloos” metropoliit Makari (Bulgakov), märkides, et “kuni Liivimaa veel vene vürstide võimu all oli, asusid 12. sajandi keskpaigast alates Daugava jõel vene kindlused koos õigeusu kirikutega ning ristiusku pöörati (1209) ka paar kohalikku elanikku, ehkki varsti olid nad kahjuks sunnitud vastu võtma ladina usu.”
Autoriteetse kirikuajaloolase väitega õigeusku pöördunud põliselanike väikesest arvust Liivimaal pole nõus ülempreester I. Beljajev. Küllalt arvukad on ka Läti Henriku tunnistused kohalike elanike õigeusklikkusest enne sakslaste tulekut; kõnekas on seegi fakt, et “Kuremäe lähedal asuvalt haualt on leitud 12-13. sajandi Novgorodi kivirist.” Kuid ometi ei saa jätta mainimata ka A. Rittichi seisukohta. Tuginedes J. Bushi uurimusele, oli ta arvamusel, et “Eestisse ja selle naabruses asuvatele saartele tõid ristiusu rootslased ning iseäranis taanlased.” Peale Baltimaade lõplikku vallutamist tõrjusid saksa rüütlid sealt välja ka õigeusu.
/.../Piiskop Paveli sõnutsi kulges eestlaste õigeusustamine “puhtapostlikus vaimus”. Selline misjonistiil oli alati ja kõikjal omane vene õigeusule. /.../ 11. sajandi saksa ajaloolase Breemeni Adami tähelepanekud Lääne misjonitegevuse iseloomust lubavad võrrelda neid kahte usulevitamise viisi. “Balti slaavi hõimud oleks kahtlemata juba ammu olnud pööratud ristiusku, kui seda poleks takistanud sakside kasuahnus, kelle süda ihkab pigem kümniseid kui paganate pööramist. Slavonia vastristitud kristlasi heidutasid nad esmalt oma kasuahnusega, seejärel aga, olles nad endale alistanud, viisid oma julmusega mässuni, ning ka nüüd, soovides üksnes raha, ei hoolitse põrmugi nende inimeste hingepäästmise eest, kes oleksid tahtnud uskuma hakata.”
Pole säilinud andmeid selle kohta, et keegi vene vürstidest oleks kohalikele elanikele õigeusku vägivallaga peale surunud, “vene vürstid olid õigeusule omaselt sallivad” ning rahuldudes vaid kokkulepitud andami kogumisega, jätsid kohalikele elanikele täieliku vabaduse usutunnistuse valikul. /.../ Jutustades Polotski vürst Vladimiri võimupiirkonnast, mis ulatus kuni Daugava suudmeni, märgib N. Karamzin, et “tema võim Lõuna-Eesti maade üle oli sedavõrd üldtunnustatud, et jumalakartlik saksa katoliiklane Meinhard, saabunud 1186. aasta paiku saksa kaupmeestega Liivimaale, palus Vladimirilt luba pöörata kohalikke paganaid rahumeelselt ristiusku, milleks Vladimir meelsasti ka nõusoleku andis, nägemata selles mingeid halbu tagajärgi, mis aga varsti siiski ilmnesid paavstide võimujanu ning rooma preesterkonna näol.”
/.../ Arheoloogiliste leidude ning nende katkendlike andmete põhjal, mida pakuvad kroonikad, on meil õigus oletada, et õigeusk oli 11-12. sajandi Eestimaal ja Lätimaal laiemalt levinud, kui seda seni on arvatud. Ei kroonikakirjutajad ega ajaloolised pole näiteks kommenteerinud põhjusi, miks Polotski vürst lubas nõnda kergesti katoliiklikul mungal Meinhardil kuulutada kohalike elanike hulgas ristiusku, hiljem aga seda kahetses. Tõenäolislt pidas vürst seda täiesti loomulikuks ja Jumalale meelepäraseks teguviisiks, kuna oli harjunud, et õigeusu mungad kuulutasid kohaliku elanikkonna hulgas ristiusku, eriti Kagu-Eestis, Daugava ülemjooksul, Pihkva, Irboska ning Polotski vürsti naabruskonnas, mis kohalikes elanikes ei tekitanud mingisugust vastuseisu. Jumala Sõna rahumeelne kuulutamine eeldas vaga eeskuju ning kannatlikkust, ent kohalike keelemurrete halb tundmine, kirjaoskajate inimeste puudumine ning sajandite jooksul kohalike elanike hulgas juurdunud paganlikud ettekujutused tegid kristluse levitamise raskeks usuvägitööks, mis nõudis mitme põlvkonna usuvägilaste jõupingutusi.
Eestlaste ning lätlaste püüdlus pöörduda rasketel hetkedel abi saamiseks Venemaa poole (millele on ka ajaloolaselt korduvalt viidanud) seletub mitte ainult heanaaberlike majandussuhetega, mille juured asuvad sügaval minevikus. Erinevatel põhjustel pöörasid eestlased mõnikord ka oma naabritega tülli, mis viis korduvalt ka vastastikuste röövretkedeni, kuid 12. sajandi lõpuks, järgide pühade apostlite eeskuju, olid Pihkva, Polotski ja Novgorodi õigeusu mungad juba teinud ära suure töö ning õigeusk oli Baltimaades ajanud terveid ja püsivaid juuri. Selle nähtuse mõtestamiskatseid võib leida isegi kirjandusteostest, näiteks M. Metsanurga romaanist “Ümera jõel”. Oma bullades osutasid Rooma paavstid pidevale vajadusele võidelda Baltimaades nii paganluse kui ka õigeusuga. Ameerika teadlane P. Rebane näiteks nägi Baltimaadesse suunatud ristiretkede (1150-1227) eesmärki “paavstile allutatud riigiüksuse loomises Eestis, mida juhitaks Roomast ning mille ülesandeks oleks agressiivne poliitika kohalike paganate ning Vene Õigeusu Kiriku vastu.”
Need taotlused määrasid paljus ära ka Baltimaade ajaloolise saatuse ning õigeusu arengu siin järgmiste sajandite jooksul.
Patriarh Aleksius II
Tagasi
Esileheküljele