Zossima klooster. II
(Algus eelmises numbris)
Pöördusin tagasi oma mahajäetud kelliasse. Heitsin pikali. Kuid magamine osutus täiesti võimatuks: mulle viskus raevukalt kallale musttuhat näljast kirpu. Mingid jõupingutused ei aidanud uinuda. Nii vaevlesin ma umbes kella viieni hommikul, kuni väljas juba valgeks hakkas minema. Viimaks jäin siiski rampväsinult magama. Kuid ilmselt polnud veel tundigi möödunud, kui minu ajutise peatuspaiga uksele koputati tavapärase mungapalvega: “Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, meie vagade ja jumalakartlike isade palvete pärast, heida armu meie peale!” Ärkasin viivitamatult ja vastasin: “Aamen.”
Tõmmanud rutuga selga rjassaaluse kuue, avasin ukse — selle taga seisis keegi kuuletuja ning lausus rahulikult: “Isake (s.t. iguumen) palub teid enda juurde tulla.” Ning lahkus. Mõne minuti pärast olin juba staaretsi kabinetis. Palunud mul istet võtta, hakkas iguumen ise hommikust posti läbi vaatama. Nägemine oli tal aga juba kehvavõitu.
“Kellele see kiri on?” küsis ta mulle ühte kirja ulatades, et ma loeksin sellel seisvat aadressi.
“Isa ...le.”
“Aga see?”
“See on isa ...le.”
“Ärge meil enam kliirosele laulma minge!” kostis ta äkki sellesama häälega, millega oli pärinud aadresside kohta. Mõistsin, et see oli mulle õppetund eilse kiirustava laulmise eest. Tema aga lisas oma korralduse seletuseks: “Teie lauluviis meile ei sobi.”
“Mitte minu lauluviis, vaid tempo polnud tõesti sobinud nende venitamisega... Mul ei jäänud loomulikult muud üle kui vaikides nõustuda: oma reeglitega võõrasse kloostrisse ei minda, nägu ütleb kõnekäänd. Iguumenil oli õigus.
Peale seda lubas ta mul minu kirbukambrisse tagasi pöörduda. Kuid lahkudes tundsin mind tabanud “solvangus” tõttu ebatavalist hingevalu. Ehkki iguumen pidi tegema nii, et kõrvaline inimene ei lõhuks seatud korda, ei suutnud see mõte mu ülesärritatud südant sugugi rahustada. Vastupidi, valu läks üha hullemaks. Ma oleksin võinud nüüd, peale unetut ööd silma looja lasta, ent mul polnud enam tahtmist. Süda lõõmas “solvangu” kibedusest. Ma ei mäleta, kas käisin pärast veel Liturgial või polnud enam tahtmist palve peale mõelda, kuid piin muutus nii väljakannatamatuks, et selle leevendamiseks ma otse pidin midagi ette võtma. Ja järsku meenus mulle kunagi Tolstoilt loetud nõuanne: kui meel on vihane, tuleb teha mingit rasket füüsilist tööd. Aga mida? Minna seeni korjama? See on ju kerge tegevus. Lõhkuda köögi jaoks puid? Mungad panevad tähele ja satuvad segadusse. Mida veel?... Ning ma otsustasin väsitada end jäärakutes ja metsatihnikutes ringitormamisega... Mõeldud, tehtud... Möödus tund ja enamgi... Olin higist läbimärg... Kuid miski ei aidanud: valu ei andnud järele. Miks ta mind ometi ei haletsenud, kripeldas südames. Ma pole ju lihtne munk, vaid tulevane Akadeemia “professor”! Ja miks ta küll mind taluda ei suuda? Kõigest paar päeva ongi veel jäänud siin elada. Ja ka laulmine kulges ju jälle tavalise aeglusega... Püüdsin ka Jeesuspalvet korrata; aga ka see ei aidanud kustutada egoistliku ärrituse tuld.
Homseks aga — pühapäevaks — oli iguumen mind juba õnnistanud endaga koos Liturgiat teenima: kuidas võin ma vihase meelega temaga koos teenida? See saab ju olema üksainus suur patt!
Nõnda tormasin ma mitu tundi ringi. “On vaja pöörduda pihisakramendi poole!” torkas mulle lõpuks pähe. Ent ka pihile ei saa minna eelneva leppimiseta! Tähendab, ma pean temalt veel andekski paluma?... Ah, kui raske, hirmus raske see kõik on!
Siinkohal meenus mulle veel teinegi munk, kelle vastu olin juba mitu päeva tagasi südames ärritust tundnud: ta tundus mulle pühamehena, kes armastab teisi õpetada ja juhendada, inimesena, kes peab ennast staaretsiks jne. Tähendab, ka tema käest on tarvis andeks paluda?... Aga kloostri pihiisaks oli tuntud staarets, isa Aleksi. Teda nimetati kinnisekambri elu pidajaks, sest ta veetis enamuse nädalast üksindusest, kuid kolmapäeviti (kui ma õigesti mäletan) ja laupäeviti võttis ta külastajaid pihile; õigupoolest selle staaretsi juurde saabuski suurvürstinna koos õdedega pihile. Hiljem kuulsin, kuidas vürstinna ühele isikule ütles, et isa German on “range ja karm”. Ent isa Aleksi oli palju lihtsam ja pehmem. Ennevanasti oli ta olnud üks Kremli Jumalaema Uinumise Katedraali ülempreestritest. Jäänud leseks, kolis ta Zossima kloostri kinnisesse kambrisse, saades isa Germani kuuletujaks. Too andis talle kuuletumiskohustuse pihti vastu võtta. Hiljem, seitseme aasta pärast võttis isa Aleksi osa Moskva Kohaliku Kirikukogu tööst: ning just teda õnnistati tõmbama välja sedel, millel seisis tulevase patriarhi nimi. Mäletan (olin ka ise üks kirikukogu liikmeid), kuidas ta ennast suure ristimärgiga õnnistades käe kastikesse torkas ning sealt väljatõmmatud sedeli metropoliit Vladimirile ulatas.
“Metropoliit Tihhon,” luges too valjusti ette patriarhiks valitu nime.
Muide, veel tuleb mulle meelde, et peale revolutsiooni andis ta oma külastajatele nõu võtta kuulda kõrgemat kirikuvõimu, kes oli käskinud, ehkki mitte kohe, tunnistada uut võimu.
Tema juurde pidingi minema pihile. Küsimus seisis vaid selles, kas mul on tarvis mõlema mulle “vastumeelseks” muutunud munga käest andeks paluda, või piisab ka ainult isa Germanist? Oma tahet murdes olin juba valmis mõlema juurde minema. Kuid siis hakkasin kahtlema, kas on ikka mõistlik ka teise mungaga “lepitust” otsida, kuna meil polnud temaga olnud mingit kokkupuudet ning ta isegi ei aima, mis peitub minu rumalas hinges. Asja kaalunud, tegin otsuse: seni toda teist munka asjatult mitte heidutada, kui aga isa Aleksi õnnistab, siis palun hiljem ka tolle käest andeks. Aga nüüd. Enne pihti lähen vaid isa Germani juurde.
Tavalistel päevadel seisis isa Germani kiriku kõige kaugemas otsas, paremal pool, teiste munkade hulgas. Ka praegu on tema kuju mul silme ees: pikk, sirge, suletud silmadega seisab ta liikumatult nagu sammas; ning olles palvesse süvenenud, ei märka kedagi ega midagi enda ümber. Nähtavasti teeb ta lakkamatult Jeesuspalvet. Muidugi oli isa German suur, erakordne palvetaja. Kuid pühade eelsel päeval viibis ta altaris. Tema juurde seadsingi nüüd sammud enne pihile minekut.
Teinud tavakohase sügava kummarduse, palusin:
“Isake, õnnistage isa Aleksi juurde pihile minema!”
“Jumal õnnistab!” vastas ta nagu alati kiretult.
“Isake! Andke mulle andeks!”
“Jumal andestab,” vastas ta, justkui oleks tal hommikune õppetund ammu meelest läinud.
“Kuid ma pean teie vastu erilist vimma,” jätkasin mina
“Millist?” jätkas tema niisama rahulikult.
“Hommikul olite minu vastu karm.”
Isa German ei hakanud ennast õigustama, vaid lausus lühidalt:
“Andestage mulle! Olen loomu poolest kõrk inimene.”
Nii ütleski: mitte range või karm, vaid kõrk.
...Kuid mul polnud enam tarvis mingeid selgitusi või vabandusi: niipea, kui olin kummardanud ja lausunud selle imetabase sõna “andestage”, kadus minu hingest otsekohe igasugune tigedus ja piin ning seal võttis maad täielik vaikus! Oli toimunud meile kõigile tuttav oma patte kahetseva inimese armurikka tervenemise ime. Ei aidanud Tolstoi ega enese väsitamine, rahu andis hoopis see “andestage”. Ning rahuliku meelega suundusin ma kinnisekambri elu pidaja juurde. Pihtisin talle ka oma ärritumise pattu. Ta kiitis heaks minu kahetsuse iguumeni ees, ent teise munga juurde ei soovitanud ka tema minna, vaid üksnes pihil südamest kahetseda.
Järgmisel päeval teenisin rahus koos isa Germaniga.
Pärast, kavatsedes esmaspäeval ära sõita, läksin tema poole hüvasti jätma. Meie jutuajamine oli lühike, kuid rahumeelne. Lõpetuseks kinkis ta mulle kaks väikest punast õuna ja veel midagi.
Püüan tagantjärel meenutada, kas ma magasin kaks viimast ööd kloostris? Küllap vist magasin. Kuhu kadusid kirbud, ei tea... Nähtavasti tõrjus sisemine rahu nende hammustused...
Lõpetan selle peatükki isa Germani viimase teoga.
Varahommikul asusin jalgsi raudteejaama poole teele. Oma pambu olin visanud vankrile, millega iguumen pidi sõitma suurvürstinnat saatma... Ilm oli vaikne, kuid pilvine... Õhus oli tunda juba sügist. Mäletan, et rohul oli värske kaste... Hinges aga rahu...
Pool teed oli juba selja taga, kui kostus vankrirataste kolinat. Heitsin pilgu tagasi ning silmasin munk-kutsarit ning tema selja taga iguumenit ja pristavit, kes oli samuti tulnud vürstinnat saatma. Minuga kohakuti jõudes käskis isa German vankri kinni pidada. Seejärel puudutas ta vaikides ohvitseri õlast ning osutas sõnatult kutsaripukile, paludes tal ümber istuda. Minu pani aga isake enda kõrvale istuma. Hobune hakkas liikuma. Sõidame. Isa German paneb aga parema käe mulle ümber ning silitab hellitavalt minu selga. Vaikime. “Kaks päeva tagasi nuhtlesid, nüüd aga hellitad! Parem poleks siis nuhelnud...” mõtlesin ma endamisi.
Kuid need polnud mürgised, õelad ega ärritunud mõtted.
Meie taga sõitis ka vürstinna õdedega. Saabus rong. Istusime peale. Isa iguumen seisis nagu alati kiretult. Ning isegi vürstinnale kummardust tehes  säilitas ta oma tavalise sisemise rahu...
Muidugi oli see püha usuvägilane, ehkki väga ranget laadi.
Sellest ajast on möödunud tervelt 35 aastat. Mööda oli vihisenud revolutsioon... Siis teine sõda sakslastega... Viibisin Moskvas patriarhi valimistel. Seal kohtasin üht inimest, kunagi Zossima kloostris elanud munka. Ka tema pidas isakest pühakuks. Kuid rääkis vaid tema sõbralikkusest ja armastusest.
Klooster eksisteeri vist 1923. aastani. Isa German juhtis seda lõpuni. Ning ennustas ette: “Kuni mina elus olen, kloostrit ei puudutata. Kui ma aga suren, tuleb teil kõigil laiali minna.”
Nii sündiski: täpselt tema matuste päeval suleti ka klooster. Mungad läksid laiali — kes kuhu.
Mis saab edasi — Jumal üksi teab...
Metropoliit Veniamin (Fedtšenkov)
1956, 13/XII
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi