Zossima klooster. I
Zossima Smolenski klooster asub Vene Föderatsioonis, Vladimiri oblasti Aleksandrovi rajoonis ning selle asutajaks oli Püha Kolmainu Sergi Suurkloostrist pärit staarets, skeemamunk Zossima (XVII-XVIII saj.). Meieni on jõudnud äärmiselt napid andmed selle staaretsi kohta. On teada, et ta oli “mõistuselt lihtne kuid südamelt sügav”, kohalikud elanikud austasid teda kui vaga õiglast. Pärimuse järgi pöördusid isa Zossima poole õpetussõnade saamiseks ka tsaariperekonna liikmed. Peale staaretsi surma läksid tema ümber kogunenud vennad laiali ning klooster jäi tühjaks, kuid vaga Zossima haud oli kohalikele elanikele ja palveränduritele endiselt pühaks paigaks. Peale kahe sajandi pikkust laokilejäämist taastati klooster Püha Kolmainu Sergi Suurkloostri kloostriülema abi, arhimandriit Paveli jõupingutuste tulemusel. 1900. aastal pühitseti kloostri peakirik Jumalaema Smolenski pühakuju auks. 1897-1923 juhtis kloostrit skeemaiguumen German. Zossima klooster suleti 1923. aastal ning avati taas 1993. aastal. 1994. aasta juulis toimus skeemamunk Zossima kui kohalikult austatud usuvägilase kanoniseerimine.
Avaldame metropoliit Venjamini (Fedtšenkovi) mälestused Zossima kloostrist, mida ta külastas 1910. aastal, ning tema kohtumisest tolleaegse kloostriülema, skeemaiguumen Germaniga. Valitseja Venjamini mälestused sisaldavad ka lühikese jutustuse ühest sajandi alguse tuntud usuvägilasest, staarets Aleksist (Solovjov), kes elas tol ajal selles kloostris.
See oli 1910. aastal. Zossima kloostrit külastama ärgitas mind soov lahendada enda jaoks üks vaimulik küsimus, mis oli mind juba pikemat aega vaevanud. Selleks oli tarvis pidada nõu mõne kogenud ja tundliku vaimuga inimesega. Selline tundus mulle olevat Zossima kloostri eestseisja, isa German nende inimeste jutu järgi, kes tundsid teda isiklikult. Ja nii ma sõitsingi tema juurde Moskva kaudu. Moskvast tuli sõita rongiga mõnikümmend versta põhja poole, Sergi Suurkloostrist mööda. Tilluke teivasjaam Lessiki. Ümberringi tihe lehtpuumets. Ei ühtki küla ega muud märki inimasustusest. Tõepoolest — metsakõrb. Kuid kloostrini tuli veel jalgsi käia neli-viis versta mööda kitsast metsarada. Oli ilus augustipäev. Metsas oli vaikne. Tunni  aja pärast hakkas puude vahelt paistma klooster. See oli veel uus, kirikud ja majad justkui värskelt värvitud. Kaunis arhitektuur.
Tee viis mu otse kloostri võõrastemaja juurde, mis oli ehitatud väljaspool kloostrimüüre palverändurite jaoks. Selle juhatajaks oli munkpreester Innokenti. Ta eraldas mulle võõrastemajas tillukese puhta toa.
Varsti seadsingi sammud kloostriülema poole. Varem olin kuulnud, et tema poole pöörduvad vaimulikes küsimustes nii lähedalasuva Moskva Vaimuliku Akadeemoa mungad kui ka ilmalikud kirjanikud, ning tihti ka suurvürstinna Jelizavetta Fjodorovna. Järelikult võis juba üksnes selle põhjal näha staaretsis ebatavalist usuvägilast ja vaimulikku juhatajat. Olin tuttav ka tillukese brošüüriga, milles oli avaldatud tema kirjavahetus kuulsa Võša Kinnisekambri elu pidaja, piiskop Feofaniga. Seal käsitleti põhiliselt palveelu, kuid mulle oli eriliselt meelde jäänud üks piiskop Feofani kiri kurjadest vaimudest. Isa German palus Kinnisekambri elu pidajat kinkida talle mälestuseks mingi oma rõivaese. Piiskop Feofan lükkas selle palve tagasi. Ning muu hulgas põhjendas äraütlemist ka sellega, et koos tema rõivaga lendab isa Germani kelliasse palju kurje vaime ja kiusatusi.
Meenub ka vastus, mis puudutas vaimulikuks olemist. Enne kloostriülemaks valimist oli isakesel olnud kuuletumiskohustus võtta pihile munki ja palverändureid. See tundus aga raske ning talle enesele ohtlikuna, mispärast ta paluski eestseisjat temalt see rist võtta, kuid talle öeldi ära. Siis pöördus ta küsimusega Võša Kinnisekambri elu pidaja poole. Ja muuhulgas teatas ka seda, et mõned tulevad tema juurde pihile palju kordi ühtede ja samade pattudega; kuidas sellistega toimida?
Piiskop Feofan, niipalju, kui mina mäletan, vastas talle, et ta ei ütleks kunagi sellistele inimestele ära ning ka ise ei kurvastaks nende nõtruse üle, samuti aga soovitas tal olla pattude andeksandmisel armulik, kuipalju kordi sellised tema poole ka ei pöörduks. Vaid ühte käskis Kinnisekambri elu pidaja staaretsil rangelt meeles hoida: mitte kellelegi kunagi isegi mitte vihjata, milliseid patte kahetsevad pihilised.
“Selleks pange pihikoha lähedale nuga, ja et oleks hästi terav, ning mõelge seda vaadates: parem lõigata endal keel suust, kui lobiseda välja kellegi hingesaladus.”
Vaat millise inimese juurde ma nüüd suundusin. Teda näinud, muutusin ma kohe tõsiseks ja rangeks, millisena tundus mulle ka isa German. Pikka kasvu, halli sassis habemega, vanadusest pisut lõtvunud näoga, raskete laugudega, külm-rahuliku range häälega nagu kohtunikul, vähimagi naeratuseta — sellisena jättis ta mulle väga karmi inimese mulje. Me saime tuttavaks. Teiste küsimuste hulgas esitas ta mulle ka sellise: “Mida te hakkate akadeemias õpetama?” Alustasin kõige süütumast ainest: “Homileetikat” (jutlustamisõpetus).
“Aga veel?” päris ta justkui uurija ülekuulamisel.
Seekord oli mul juba raskem kohe vastata.
“Pastoraalteoloogiat,” laususin. Endal aga hakkas kole häbi, et olin võtnud endale sellise aine, mis pidi õpetama tudengitele, kuidas olla head hingekarjased.
“Aga veel?” oleks ta justkui näinud ka kolmandat ainet.
Olin juba täielikus segaduses.
“Askeetikat,” sõnasin ma vaikselt silmi maha lüües...
Askeetikat... Teadust vaimulikust elust... Kerge öelda! Mina, vaimulikus mõttes alles lapsuke, kes ma oli tulnud siia, et rabeleda välja omaenda hingepuntrast, õpetan teisi, kuidas õigesti elada... Oli häbi.
Hiljem, Petrogradis, kui olin oma vaimulikule isale kõik üksikasjalikult ära rääkinud, lausus ta mulle: “Sellest oleksite küll võinud targu vaikida.”
Seejärel avasin ma isa Germanile oma hinge ühes kõikide selle puudustega ning esitasin talle mind vaevava küsimuse. Minu avameelsuse kuulas ta ära sellesama külm-rahuliku tähelepanuga, nagu oli kuulanud kõike muudki. Minu küsimusele andis vajaliku vastuse, mis mind täielikult rahuldas. Vestluse lõpus ütlesin talle:
“Isake! Meie, patused inimesed, pole niigi ära teeninud mingit kaastunnet, aga kui niimoodi oma pattudest räägime, lakkate nähtavasti sootuks meid armastamast.”
“Ei!” vastas isa German ikka sellesama rahuliku ja ühtlselt kiretu häälega. “Meie, pihiisad, hakkame rohkem armastama neid, kes paljastavad meie ees oma vaimulikud haavad.”
Seejärel palusin ma tal määrata mulle kloostris mingi kuuletumiskohustus, millest tuleb juttu edaspidi.
Muide, samal hetkel, kui olin astunud üle tema toa läve, olin ma märganud kõrget molbertit ja sellel suurt lõpetamata Jumalaema ikooni; tuli välja, et isake oli lisaks ka veel hea ikoonimaalija.
Tema juurest lahkudes viisin kaasa mulje, et ta on väga range. See aga ei pannud mind imestama või pettuma: Pühade Isade kirjutistest teadsin ammu, et ka pühad inimesed on väga individuaalsed: ühed sõbralik-leebed, teised karmid, ühed külalislahked, teised aga kohtumisi vältivad, ühed vaikivad, teised aga vastutulelikud vestluskaaslased. Jumala silme ees võivad nad aga kõik olla pühakud. Muide, isa Germani kohta tuli mul teistelt inimestelt korduvalt kuulda, et nendega oli ta üpriski leebe... Võib-olla võttis ta spetsiaalselt minu jaoks tarvitusele sellise range tooni, kui minu jaoks päästva?... Ei, arvan siiski, et ta oli loomult üldse selline range ja tõsine.
Seenelkäimise kuuletumiskohustus
Nagu ma alles äsja mainisin, pöördusin ma enne lahkumist isa Germani poole palvega: “Isake! Kas te ei annaks mulle mingisugust kuuletumiskohustust, et ma veel enne ärasõitu kloostris töötaksin?”
Mulle meenus siis, et üks minu akadeemiakaaslastest oli täpselt samuti palunud kuuletumiskohustust Valamo kloostris ning ta saadeti lauta lehmi lüpsma. Praegu tikkus pähe: nüüd annavad mullegi mõne raske ja musta töö, ning mina... alandun, võtan töö vastu ja teen ära. Kuid staarets osutus minust läbinägelikumaks:
“Millist kuuletumiskohustust sulle küll anda? Parem puhake. Või siis ehk korjate pisut kloostri jaoks seeni.”
“Hästi,” vastasin mina, ise pisut rahulolematu, et polnud ära teeninud “musta” kuuletumiskohustust.
Kuid möödus päev, siis teinegi, mina aga ei mõelnudki seentest. Hiljem siiski käisin paar-kolm korda metsas, korjasin pisut ja andsin kööki üle. Arvasin, et isa German on sellise pisiasja juba ammu unustanud. Kuid enne ärasõitu hüvasti jättes esitas ta mulle ootamatult küsimuse: “Kas seenelkäimise kuuletumiskohustuse täitsite?”
“Jah, aga halvasti,” vastasin ma heitunult.
Kord, kui olin metsas seenel, jäin lõunasöögile hiljaks. Tulin söögisaali kui lauad olid juba koristatud. Söögisaali kuuletuja, vend Ivan, kes täitis ka kirikuteenri kohustusi, pani vaikides, tagasihoidliku naeratusega mulle toidu ette. See oli noor mees, kauni ja õilsast päritolust kõneleva näoga... Minu lõuna ajal laulsid kloostrikoori lauljad söögisaalis pühadeteenistuseks hääli lahti. Niisiis tundus mulle kõik olevat suurepärane: laul oli ilus ja ka seeni olin korjanud ning vend Ivan on selline tore. Kord ütlesin ma isa Germanile: “Milline tore mees on vend Ivan!”
“See on teil hingeline, mitte aga vaimulik suhtumine temasse,” oleks staarets mind justkui külma veega üle kallanud.
Jäin vait ja mõtlesin: kui ettevaatlikud on vaimulikud inimesed kõiges, isegi “heas”. Neil on õigus: meis kõigis on palju igasugust segu, iseäranis algajatel. Sain jälle ühe kurva õppetunni. Kuid kõige kurvem ootas mind alles ees, minu külaskäigu lõpus.
See uus õppetund oli seotud suurvürstinna Jelizavetta Feodorovna ning tema õe, Moskva Marta-Maria kloostri nunna saabumisega Zossima kloostrisse. Nende külastusega seoses oli tarvis kolida ümber kloostri müüride vahele. Seal anti mulle mingi väike räämas kellia, milles ammu enam keegi ei elanud. Varsti algas ka koguöine jumalateenistus ning nagu alati, läksin koos lauljatega kliirosele.
Teenistused toimusid kloostris ebatavaliselt aeglaselt. Ma polnud veel kusagil näinud sellist venitamist: nii ekteeniates kui ka laulmises. Millegipärast oli kloostriülemale nii vaja — ei taha teda hukka mõista. Kuid mulle oli selline venivus lihtsalt igav ja piinarikas. Ning ma hakkasin laulma kiiremas tempos, minu järel aga ka teised lauljad.
Samuti vilksatas mul peas mõte kaunistada sel kombel teenistust ka “suurvürstinna jaoks”.
Kuid mõne minuti pärast väljus altarist, kus seisis seekord ka kloostriülem ise, seesama vend Ivan, kellest ma juba varem rääkisin, ning lausus koorijuhi juurde astudes:
“Isake (s.o. isa German) õnnistas aeglasemalt laulma...”
Ma mõistsin, et see on minu süü ning tõmbusin pisut tagasi. Kuid nagu selgus, mitte piisavalt. Mõne aja pärast andis vend Ivan juba teist korda isa iguumeni korralduse. Laulsime veel aeglasemalt. Kuid isake polnud ka sellega rahul. “Laulge nagu alati!” lasi ta koorijuhile vend Ivani kaudu karmilt edasi anda. Ning koor pöördus tagasi tavalise venivuse juurde. Teenistus kestis kella kuuest kella üheteistkümneni öösel. Pärast läksid kõik laiali.
 
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi