Ülempreester Valentin Sventsitski
Dialoog surematusest
(lõpp)
Meie ajalehe eelmises numbris ilmus katkend isa Valentin Sventsitski raamatust “Dialoogid”, kus õigeusu vaimulik vestleb kaasaegse intelligendiga inimhinge surematusest. Nii usklikud kui ka uskmatud ei suuda ühtviisi nõustuda sellega, et pole olemas moraalset erinevust hea ja kurja vahel, pahelise ja õilsa teo vahel. Vestluse tulemusel jõuavad mõlemad järeldusele, et ainelises maailmas, milles kõik on põhjuslikult tingitud, pole olemas vaba tahet. Kui aga inimesel pole vaba tahet, siis on kõik tema teod, kui mehhaaniliselt vältimatud, moraalses mõttes võrdsed, see aga tähendab, et ainelises maailmas pole olemas ei head ega kurja.
Selles numbris jätkame dialoogi avaldamist.
Pihiisa: Tähendab, sa oled nõus minu järeldustega?
Tundmatu: Ei, ei ole.
Pihiisa: Miks?
Tundmatu: Sest minus on olemas kõlblustunne ning ma ei nõustu kunagi sellega, et alatu ja õilsa teo vahel pole mingit moraalset erinevust.
Pihiisa: Väga hea. Arutlegem siis edasi. Meie ees on küsimus elu mõttest. Kas sa tunnistad, et mingi mõte elul siiski on?
Tundmatu: Jah, tunnistan.
Pihiisa: Mina aga väidan, et inimelul pole mingit mõtet ega eesmärki, sest seal, kus eitatakse tahtevabadust ja kus kogu elu vaadeldakse kui mehhaaniliste nähtuste ahelat, ei saa juttugi olla mingist mõttest. Kui sa ütled: ma sirutasin käe, et võtta klaas, — on sul kaks omavahel seotud fakti, nagu eesmärk on seotud vahendiga. Eesmärk on antud juhul võtta klaas, vahend aga väljasirutatud käsi. Ja ehkki sina kui aineosake oled ilma jäetud tahtevabadusest ja sinu eesmärk ning vahendid pole midagi enamat kui mehhaanilised nähtused, võib siiski teatud mõttes öelda, et sinu käeliigutuses oli eesmärk. Kui sa võtad kogu oma elu kokku ja püstitad küsimuse nende üksteisega seotud faktide eesmärgist, siis sellist eesmärki, juhul kui me eitame igavest elu, ei saagi olla. Surm lõpetab sinu elu, lõpetades sellesamaga ka eesmärgi, mille sa oled pannud oma elu õigustuseks, ning muudab selle “eesmärgituks”. Surematust eitades ja ainult ainelist maailma tunnistades võib rääkida eesmärgist vaid kõige kitsamas mõttes — üksikute tegude eesmärgist, pidades sealjuures alati meeles, et iga selline tegu pole midagi muud kui mehhaaniliselt tingitud automaadi tegevus. Kas oled sellega nõus?
Tundmatu: Ei, ei ole. Kas ei või siis inimelu eesmärgiks olla selline ülev püüdlus nagu tulevaste põlvede õnn?
Pihiisa: Ei, ei või. Esiteks pole olemas midagi ülevat ega midagi madalat, kuna kõik toimub ühtviisi mittevabalt, automaatselt, ühtede või teiste aine seaduste järgi. Kui keegi sureb inimeste tulevase õnne nimel, teine aga nad ära annab, siis pole asi mitte selles, et üks toimib ülevalt, teine aga madalalt — nad toimivad vaid erinevalt nagu kaks erinevat automaati, kellel on erinevad vedrud, mis tingivad erinevad automaatsed tegevused. Kui aga vaadelda küsimust teise kandi pealt — nende nähtuste tingliku otstarbekuse seisukohast, siis selline “ülev eesmärk” ei saa kuidagi õigustada inimelu. Tõepoolest, kui inimelul pole eesmärki, siis miks peaks selle eesmärgi andma tulevaste põlvede õnn? Iga üksiku tulevase põlvkonna esindaja elul pole ju täpselt samuti eesmärki. Mil kombel võib siis mõttetult elavate inimeste õnn inimelule mõtte anda? Millisesse kaugusesse ka ei nihutataks mõttetust ja eesmärgitust, ei omanda see kauguse tõttu ei mõtet ega eemärki
Tundmatu: Ent inimesed, kes eitavad täielikult igavest elu, ohverdavad selle eesmärgi nimel ennast mitte sõnades, vaid tegudes. Ilmselt pole neile “tulevaste põlvkondade õnn” mitte tühipaljas sõnakõlks. Sõnakõlksu eest ei anta ju elu.
Pihiisa: Esiteks annavad nad oma elu sel samal peamisel põhjusel: aatomid on nii kombineeritud ja mehhaaniline põhjus toimib just sel kombel, et teisiti toimida nad lihtsalt ei saa. Muidugi, loogikale truuks jäädes peaksime nimetama sellist ohvrit täiesti mõttetuks. Ja kui sa ütled inimesele: mine ja sure inimeste õnne eest, kes hakkavad elama mõnekümne aasta pärast, — siis on tal õigus vastata: mul pole mingit pistmist nende tarbetute inimeste õnnega, et ma peaksin nende eest oma elu andma?
Tundmatu: Siiski on need hirmsad järeldused.
Pihiisa: Jah, on küll. Aga nendele järeldustele tuleb kindlasti tulla. Ja kui sa ei taha või ei suuda neid vastu võtta, ja tunned, et need ei vasta tõele, siis pead sa ümber lükkama põhilise eelduse, s.t. surematuse eitamise. Need järeldused on lõppude lõpuks sinu mõistuse jaoks palju mõttetumad kui tunnistada olemist ilma materiaalse aluseta, või hinge “ruumitust”.
Tundmatu: Jah, muidugi. Eriti raske on leppida järeldusega, et elul pole mingit mõtet. Kui suursugune on inimkonna ajalugu, kui palju on loonud inimgeenius, kui kaunid on kunstiteosed, lõpuks võib ju ka omaenda elust leida nii palju ülevaid püüdlusi, nii palju sisemist võitlust, nii palju kannatusi, et mõte selle kõige mõttetusest tundub metsikusena. Aga mis muutub selle küsimuse juures juhul, kui me siiski usume surematusesse?
Pihiisa: Kõik muutub! Igavene elu kui miski, millel pole lõppu ning mis seetõttu ei vaja oma õigustuseks midagi järgnevat, võib olla eesmärgiks omaette ning seetõttu võib ise mõtestada kogu eelnevat nähtuste rida, s.t. maise elu kõiki lõplikke hetki. Peatugem sellel pikemalt. Formaalselt võttes on maine inimelu järjekindel põhjuste ja tagajärgede rida, mida otstarbekuse seisukohast võib vaadelda kui vahendite ja eesmärkide rida. Näiteks: ma sammun mööda tänavat, et osta leiba. Ma sooritan terve rea tegevusi, mis on vahendid eesmärgi saavutamiseks, milleks on leiva ostmine. Milline on aga leiva ostmise eesmärk? Ma tahan süüa, tahan kustutada nälga. Sellest eesmärgist piisab täiesti, et anda mingi mõte leiva ostmisele. Aga kas võib öelda: minu elu eesmärk on nälja kustutamine? Selline eesmärk ei saa olla elu õigustuseks, sest lõplik on ise sõltuvuses millestki järgnevast, mis on tema jaoks eesmärgiks. Lõppeesmärgiks, mis annaks mõtte kõigile eelnenud momentidele, võib olla ainult see, mis jääb alatiseks ning seepärast ei vaja oma õigustuseks järgnevat eesmärki. Selline eesmärk ongi igavene elu. Temas peitubki maise elu eesmärk.
Tundmatu: Kuidas sa seda mõtet määratleksid? Milleks on tarvis elada, kui eksisteerib surematus?
Pihiisa: Vastus on selge ja lihtne. On vaja elada selleks, et maise elu protsessis saavutada kõige parem korraldus oma suremtule hingele. Meid ootab igavene elu — ning vastavalt siin saavutatud vaimsele seisundile saab ka meie igavene olemine nii- või naasuguseks. Pühitsetuna sellest igavesest eesmärgist omandab kogu maine elu viimse pisiasjani tohutu mõtte. Surematust eitades muutuvad ka kõige suuremad sündmused tühisteks, sest kogu sinu elu on lõppkokkuvõttes mõttetu ja seepärast ka tühine. Surematusega on aga lood vastupidi — kõige tühisemadki sündmused omandavad tohutu mõtte, sest selline tohutu mõte on sinu igavesel elul. Uskliku inimese elus ei ole pisiasju. Kõigil on kas positiivne või negatiivne tähendus sinu hingekorraldusele, sest kõik elus on tähtis, kõik on seotud elu igavese algusega kas positiivses või negatiivses tähenduses.
Tundmatu: Jah, vastus on selge. Aga kui palju tekib jälle küsimusi ja mõistatusi! Miks siis sünnivad idioodid? Mis mõte on siis vastsündinud imikute surmal, jne, jne?...
Pihiisa: Jah, küsimusi, millele me vastata ei suuda, on väga palju. Sest paljut pole jumalik ilmutus meile avanud ning jääb ilma kõrgema ilmutuseta inimmõistusele kättesaamatuks. Aga kas kõikidele küsimustele võivad siis vastata ainult need, kes tunnistavad ainelist maailma, ja kas neile on kõik nähtused mõistetavad? Ent see ei sunni sind kahtlema selles, mida sa pead ainelise maailma põhitõdedeks. Nii ka siin. Kui meil pole mingile küsimusele vastust, siis ei pea see meid heidutama, juhul kui me oleme mõistnud kõige olulisemat — et peale nähtava ja ainelise on maailmal ka teispoolne olemine, ning inimesel on peale ihu veel ka surematu hing. Mis aga puudutab sinu küsimusi väikelaste ja idiootide kohta, siis neile me võime teatud määral vastata. Me teame, milline on maa peal elava inimese elu mõte. Kuid me ei tea hoopiski, ja see on Jumala tarkuse saladus, milleks on vaja, et inimene sünniks, milleks on vaja, et ühineksid tema ihu ja hing. On ilmne, et see ühinemine ise on tolle igavese elu vältimatuks tingimuseks, mida Issand on inimestele kinkinud. Kui nii, siis on ka väikelaste ja idiootide puhul see tingimus täidetud ning ka nemad võivad saada osa igavesest elust. Ja juba sellega on õigustatud nende ilmumine siia maailma. Meile on vaid teadmata, miks maise elu protsess on ühtedele hingedele vajalik täies ulatuses, teistele aga pole seda üldse vaja ning nad surevad, olles vaevu võtnud materiaalse kuju, kolmandad, nagu näiteks idioodid, peavad aga kannatama ära füüsilise kasvamise, omades hinge, mida nende nõrgamõistuslikkus täielikult kaitseb.
Tundmatu: Veel üks küsimus. Kui elu mõte on kusagil seal, siis kõik siinne muutub ju tähtsusetuks. Miks võidelda kurjaga? Kannata ära. Kui sured, küll siis naudid ka õndsust. Kuid elu mõtte ülekandmise vastu hauatagusesse valdkonda protesteerib minu õigus elule siin, maa peal.
Pihiisa: See, mida sa räägid, on tavaline ja täiesti vale süüdistus. Vastupidi, just usk surematusesse annab energiat võitluseks kurjaga. Inimene pole tükk mateeriat, mis kõduneb, vaid miski, millel on tohutu väärtus, sest ta on igavese surematu alge kandja. Seepärast haarab uskliku inimese kogu olemust soov võidelda sellega, mis moonutab ja hukutab seda igavest väärtust.
Usklikule inimesele on samavõrd tähtsam võidelda kurjusega kui uskmatule inimesele, kuivõrd igavik on pikem maise elu lühikesest hetkest. Kui uskmatud inimesed, kelle jaoks pole inimene muud kui tükike mateeriat, mis elab teadmata põhjusel 50-60 aastat ja laguneb siis jälle algelementideks, võitlevad kurjusega, siis kuidas peab sellega võitlema veel see, kelle jaoks on inimesel igavene surematu hing?
Tundmatu: Kõik see on nii keeruline, nii abstraktne ja nii raskesti vastuvõetav!
Pihiisa: Uskmatuse lihtsus on näiline. Uskmatud inimesed toimivad ebaausalt. Nad eitavad surematust ja sellega vabastavad ennast nendest kõlbelistest kohustustest, mida religioon inimese ette seab. Uskmatus annab ruumi kirgede rahuldamiseks ning põhiliseks liikumapanevaks jõuks saab ohjeldamatu egoism. Kuid teinud endale tee vabaks egoistliku elu jaoks, ei taha nad samal ajal teha kõiki järeldusi, milleks kohustab neid uskmatus. Kui nad teeksid need järeldused oma südametunnistuse järgi, tuleks välja selline õudus, et neil ei jääks muud üle, kui põgeneda oma uskmatuse eest ja otsida religioonis pääsemist lootusetu meeleheite eest. Selle asemel eelistavad nad jämedat enesepettust. Nad kasutavad edasi sõnu, mil pole nende suus mitte mingit mõtet: “vabadus”, “headus”, “kurjus”, “elu eesmärk”, ning päästavad nende sõnadega ennast uskmatuse vältimatute järelduste õuduse eest. Kuid need on võõrad sõnad. Ainult religioon annab neile tegeliku sisu. Enesepettus on osav, väga mugav, aga habras. Heitnud kõrvale religiooni, sest nii on mugavam, ja võtnud temalt üle sõnad, millele tal pole õigust (sest nii on samuti mugavam), ei saa uskmatus rahuldada inimese südametunnistust. See ütleb tingimata kas valjusti või sosinal sedasama, mida ütlesid sina: ma tunnen tahtevabadust. Tähendab, inimene pole asi. Ma tunnen erinevust hea ja kurja vahel. Tähendab, on olemas ka teine, mitte ainult aineline maailm. Ma tunnen, et elul on mõte. Tähendab, uskmatus on vale. Meie surematu hing protesteerib elementaarse argimõistuse vägivalla vastu ja ärgitab südametunnistust otsima tõde. Mitte mõistus, vaid hing tunneb seda salapärast mõistusega tabamatut vabaduse alget, mis talle on kingitud, hea ja kurja vahelist kardinaalset erinevust ning inimelu kõrgemat, igavest mõtet. Seepärast võibki öelda, et aus uskmatus viib alati usuni.

Tagasi
Esileheküljele