Ülempreester Valentin Sventsitski
Dialoog surematusest
I osa
Aastatel, mil meie Kirik kannatas enneolematute tagakiusamiste ning kõige julmemate repressioonide all, mis hävitasid füüsiliselt tema parimaid esindajaid, kogus hoogu ka võitleva ateismi ideoloogiline rinne, mis ei valmistunud mitte ainult Kirikut hävitama, vaid tahtis ka välja juurida Jumala enda mõiste.
Pakume oma lugejatele katkendi Optina kloostri staaretsite vaimuliku lapse ning tõelise õigeusu mõtte kandja, ülempreester Valentin Sventsitski suurepärasest apologeetilisest teosest. Selle raamatu kirjutas isa Valentin vahetult enne oma surma, 20-ndate aastate lõpus kaugel Siberis asumisel olles. See on kirjutatud dialoogi vormis, mis toimuvad kaasaegse intelligendi ja Kiriku esindaja vahel. “Dialoogid” saadeti osade kaupa Moskvasse, kus isa Valentini vaimulikud lapsed need käsitsi ümber kirjutasid.
Siin püstitatud teravad ja julged küsimused ei kaota kunagi oma aktuaalsust. Me loodame, et need kutsuvad ka meie ajalehe lugejas esile elavat vastukaja ning sisemist vajadust neid “dialooge” jätkata.
Tundmatu: Surematus... Mida kujutab endast elu peale surma? Kes jääb elama? Kas keegi või miski, mis on minu sees ega hävine peale minu keha hävinemist? Kui mind tulle heidetakse, jääb minu kehast, ajust, südamest ja luudest järele vaid peotäis tuhka. Ja mina pean miskipärast uskuma, et kusagil ma siiski jätkan oma eksistentsi. Mis alust on mul niimoodi uskuda? Kas mitte lihtsa soovi tõttu igavesti elada ning hirmust hävinemise ees? Minu mõistus keeldub endale ette kujutamast mistahes olekut, millel puudub materiaalne alus. Ma ei suuda vaadelda inimest nähtava vutlarina, millesse on paigutatud nähtamatu hing. Vutlar läks katki. Selle võib ära põletada, hinge aga välja võtta ja teise kohta panna? Ja mida tähendab see teine koht? Kas see hõlmab teatud ruumi? Või on see salapärane surematu hing peale nähtamatuse veel ka “ruumitu”? Mida ta siis endast kujutab? Minu jaoks on see absoluutne mõttetus. Ja millised kaalutlused võivad sundida minu mõistust sellesse mõttetusse “uskuma”?... Peatuksin esialgu nendel küsimustel.
Pihiisa: Enne, kui ma vastan sinu küsimusele: “mis alus oleks sellisel usul?”, proovime vaadelda, kas see ikka on selline “absoluutne mõttetus” sinu mõistuse jaoks, nagu esmapilgul paistab. Võta puht-füüsiline valdkond. Ülesvisatud kivi kukub maha. Seda näevad kõik. Ja kõik teavad, et kivi langemise põhjuseks on maa külgetõmbejõud. Kuid keegi ei näe ju seda külgetõmbejõuks nimetatud jõudu.
Tundmatu: Kuid mis ühist on jõul hingega? Et jõud toimiks, on tarvis materiaalset keskkonda. Teie aga arvate, et hing võib eksisteerida ilma kehata, s.t. ilma igasuguse materiaalse keskkonnata.
Pihiisa: Täiesti õige. Ma ju räägingi sulle, et võtan puht-füüsilise valdkonna. Loomulikult võivad siin nähtused eksisteerida ainult materiaalses keskkonnas. Tahan sulle näidata, et ka füüsilises valdkonnas on võimalikud erinevad olemise tüübid — näiteks jõududel ei ole kõiki mateeria omadusi. Jõudude puhul võime näha üksnes nende toime.
/.../Ühinedes ainega, viibib hing sellega teatud vastastikuses toimes ning enese väljendamiseks ainelises maailmas nõuab teatud materiaalseid tingimusi. Seda on kõige parem selgitada jällegi näitega füüsilisest valdkonnast. Võtame näiteks elektrienergia ja elektripirni. Kui pirn on terve, annab elektrienergia valgust — pirn põleb. Aga kui niidike rebeneb, katkeb ka vool. Pirn ei põle enam. Kas see aga tähendab, et elektrit pole olemas ja et pirn ning elektrienergia on üks ja see sama? Elekter eksisteerib pirnist sõltumatult. Kuid selleks, et ennast ilmutada, vajab ta tervet hulka materiaalseid tingimusi. Täpselt sama lugu on ka selle energiaga, mida me nimetame hingeks. Kui sa vigastad materiaalset aparaati, mille abil väljendub hingeelu, näiteks ühte või teist aju osa, siis ei suuda hingeelu ennast ilmutada, või ilmutab ennast valesti. Kuid sellest ei järeldu hoopiski, et sinu aju ongi sinu hing, või et sinu hingeelu on ajurakkude füüsilis-keemiliste protsesside tulemus. Nii nagu ka elektrienergia ja elektripirn pole üks ja see sama.
/.../ Milline alus on meil uskuda surematusesse? Kas surematust on võimalik tõestada? Kas ma mõistsin sind õigesti? Sa ju püstitasid küsimuse just nii?
Tundmatu: Jah.
Pihiisa: Mida sa pead silmas “tõestuste” all?
Tundmatu: Selle all pean ma silmas kas fakte või inimmõistuse jaoks üldkohustuslikke loogilisi arutlusi.
Pihiisa: Hästi. Millised tõestused rahuldaksid sind surematuse küsimuses?
Tundmatu: Eelkõige muidugi faktid. Kui “tollest ilmast” oleksid antud mingeid tunnistusi inimhinge elust, mis jätkub pärast keha surma, loeksin ma selle küsimuse lahendatuks. Aga neid ei ole. Jääb üle teine — loogika. See on muidugi vähem veenev kui faktid, kuid võib neid mingil määral siiski asendada.
Pihiisa: Tunnistusi, millest sa räägid, on suur hulk. Kuid uskmatus on juba kord selline. Ta nõuab alati fakte ja eitab neid alati. Raske on midagi tõestada faktidega, kui nõutakse, et faktid ise leiaksid omakorda tõestust.
Tundmatu: Aga mida siis teha? Ei saa ju pidada tõesteks faktideks jutustusi pühakute elulugudest?
Pihiisa: Muidugi võib, aga ma mõistan, et sulle pole praegu võimalik selliste faktidega midagi tõestada, sest need faktid vajavad sinu jaoks mitte sugugi vähem tõestamist kui hinge surematus.
Tundmatu: Täiesti õige.
Pihiisa: Läheneme sellele küsimusele nüüd teisest küljest. Lähtume samuti faktidest. Kuid sinu jaoks vaieldamatust faktist — sinu oma sisemisest kogemusest.
Ütle mulle, kas sa tunnistad vaba tahte olemasolu inimeses?
Tundmatu: Muidugi tunnistan.
Pihiisa: Kas sa tunnistad mingit moraalset erinevust inimeste tegudes, see tähendab, et ühtesid tegusid pead headeks, teisi aga halbadeks?
Tundmatu: Muidugi mõista.
Pihiisa: Kas sa tunnistad, et sinu olemasolul on mingi mõte?
Tundmatu: Jah, tunnistan. Aga jätan endale õiguse näha seda mõtet selles, mis mulle endale mõttena tundub. Minu jaoks on see ühes, teiste jaoks aga võib-olla hoopis teises.
Pihiisa: Suurepärane. Niisiis on sinu jaoks kaheldamatuteks faktideks tahtevabadus, hea ja halva erinevus ning mingi elu mõte.
Tundmatu: Jah.
Pihiisa: Kõike seda sa näed ja selles kõiges pole sul mingit kahtlust?
Tundmatu: Jah.
Pihiisa: Nüüd muutun mina hetkeks uskmatuks inimeseks ega tunnista mingit muud maailma peale materiaalse. Alustan oma arutlust ja tulen loogiliselt vältimatule järeldusele, et sinu jaoks “kaheldamatu” on tegelikult mõttetus: pole olemas ei tahtevabadust, ei headust ega kurjust, ei elu mõtet.
/.../Alustagem tahtevabaduse küsimusest. Mida selle all mõista? Ilmselt mingit sellist alget, mille tegevus ei sõltu mingist põhjusest, kuid mis ise määrab ära need tegevused, olles nende algpõhjuseks. Inimese tahe algatab terve rea põhjus-tinglikke nähtusi, jäädes ise vabaks, s.t. mittetingitud põhjuseks. Oled sa nõus, et ma määratlen õigesti tahtevabaduse mõistet?
Tundmatu: Jah.
Pihiisa: Kas me võime tunnistada sellise alge olemasolu? Muidugi mitte. Meie, materialistide jaoks on “vabaduse” mõiste karjuv mõttetus ning meie mõistus ei suuda endale ette kujutada mitte mingeid muid tegevusi peale põhjus-tinglike. Maailm koosneb ju aatomite ja elektronide erinevatest kombinatsioonidest. Mingit muud olemist peale materiaalse ei ole olemas. Ja inimene pole siin erand. Ta on nendesamade aatomite omanäoline kombinatsioon. Inimkeha ja inimaju võib lahutada teatud hulgaks keemilisteks aineteks. Ainelisuse mõttes pole mingit erinevust elus organismi ja elutu asja vahel. Aineline maailm allub aga teatud seadustele, millest üks põhilisi on põhjuslikkuse seadus. Selles ainelises maailmas pole mingeid mõttetuid ja rumalaid “vabade” tegevuste mõisteid. Kuul veereb, kui me teda tõukame. Ning ta ei suuda veereda ilma selle tõuketa ega saa mitte veereda, kui see tõuge on antud. Ning oleks väga naljakas, kui tal oleks teadvus ning ta hakkaks väitma, et veereb omal vabal tahtel ning tõuge oli tema vaba soov. Ta pole rohkem kui üks kuul, mis veereb sõltuvalt mingist tõukest, samal ajal kui ta ise kujutab ennast ilmaaegu mingi “vaba” olendina.
Kõik öeldu võiks võtta kokku järgmisesse loogiliselt vältimatusse ritta: mingit muud olemist peale materiaalse ei ole olemas. Kui see on nii, siis on ka inimene vaid materiaalne osake. Kui aga inimene on vaid materiaalne osake, siis allub ta kõigile seadustele, mille järgi elab materiaalne maailm. Kui maailm elab põhjuslikkuse seaduste järgi, siis elab ka inimene kui materiaalne osake nendesamade seaduste järgi. Kui materiaalne maailm ei tunne vabasid, “põhjuseta” nähtusi, siis ei saa ka inimese tahe olla vaba ning peab ise olema põhjuslik-tinglik. Niisiis pole tahtevabadust olemas. Oled sa nõus, et ma arutlen rangelt loogika järgi?
Tundmatu: Jah.
Pihiisa: Oled sa selle järeldusega nõus?
Tundmatu: Muidugi mitte. Ma ju tunnen oma vabadust.
Pihiisa: Arutlegem siis edasi. Meie ees on küsimus headest ja halbadest tegudest. Üks inimene andis näljasele oma viimase leivatüki. Teine võttis aga näljase käest ära tolle viimase leivatüki. Kas sa tunnistad, et need kaks tegu on moraalses mõttes erinevad?
Tundmatu: Tunnistan küll.
Pihiisa: Aga mina väidan, et nende tegude vahel ei ole mingit moraalset erinevust, sest hea ja kurja mõiste on iseenesest täielik mõttetus. Me näitasime juba tahtevabaduse mõiste mõttetust ainelises maailmas. Samasuguseks mõttetuseks tuleb kuulutada ka hea ja kurja mõiste. Kuidas võib rääkida kuuli moraalsest käitumisest, kui see liigub vaid siis, kui teda tõugatakse, ja peatub siis, kui kohtab oma teel takistust? Kui iga nähtus on põhjuslikult tingitud, siis on need moraalses mõttes eristamatud. Hea ja kurja mõiste eeldab loogilise vältimatusega vabaduse mõistet. Kuidas võib rääkida headest ja halbadest tegudest, kui need ei sõltu ühtviisi neid sooritanud isikust?
Kujuta endale ette automaati, mis sooritab ainult neid liigutusi, mida tingib üleskeeratud vedru — kas sa võid siis ütelda, et automaat käitus kätt langetades moraalselt või ebamoraalselt? Ta langetas käe, sest ei saanud toimida teisiti, kuna selline on tema vedru, ja seepärast ei saa anda tema mehhaanilistele toimingutele mingit kõlbelist hinnangut.
Kuid mille poolest erineb elav inimene automaadist? Ainult selle poolest, et automaadi vedru on nähtav, elava inimese vedru aga mitte. Aga nii üks kui teine on vaid tükikesed ainet ning seepärast ei suuda nad sooritada mitte mingeid teisi tegevusi peale mehhaaniliste, s.o. põhjus-tinglike.
Võtame nüüd kõik öeldu jälle kokku järjekindlasse loogilisse ritta. Mitte mingit muud maailma peale ainelise ei ole olemas. Kui see on nii, siis inimene on vaid aineosake. Sellisel juhul on ta aga allutatud ainelise maailma seadustele. Ainelises maailmas on kõik põhjuslikult tingitud ja seepärast pole ka inimesel vaba tahet. Kuid sellisel juhul on kõik tema teod kui mehhaaniliselt vältimatud kõlbelises mõttes eristamatud. Niisiis, ei eksisteeri ainelises maailmas “head” ja “kurja”.

Tagasi
Esileheküljele