Vaga Serafim
Kõikidest Jumalale meelepärastest inimestest on just vaga Serafim meile kuidagi eriliselt lähedane. See on alati nii olnud. Viimastel aastatel on aga omandanud erilise ulatuse.
Miks siis vaga Serafim meile ikkagi nii lähedane on?
Mitte üheski teises Jumala vagas pole niimoodi kehastunud meie õigeusu vaim nagu armetu Serafimi — palvetaja, paastuja, heldinu, alati rõõmsa, kõiki lohutava, kõigile andestava kogu Venemaa staaretsi kujus.
Ta on meile lähedane seetõttu, et ta on veri meie verest ja liha meie lihast. Tema — see oleme meie ise, ent tõstetuna porist, puhastatuna vaimulike vägitöödega ning valgustatuna Jumala armust. Ta pole meile mitte ainult lähedane, ta on meile nagu sugulane. Nii on alati olnud.
Kuid inimene hindab ja tajub erilise jõuga just seda, mis tal endal puudu jääb. Ning vene rahvale on vaga Serafimi pühadus saanud eriliselt lähedaseks ja vajalikuks just moraalse allakäigu ajastul. Praegu lähevad täide vaga Serafimi sõnad, mis olid lausutud Motovilovile. Õigustades ennast, et ta nimetab vaga Serafimi veel enne kanoniseerimist “Jumala vagaks”, ütleb Motovilov:
“Kuid ma pole kelleltki palunud suure staaretsi kanoniseerimist ega hakkagi paluma, sest ta ise ütles oma elu ajal mulle otse suu sisse, ning mina panin selle oma südamesse tallele, et Issand tõstab oma pühakuid üles vaid siis, sundides oma Kirikut neid kanoniseerima, kui Ta oma liikmetes raskelt kannatab mingi autuse läbi.”
Just seepärast avastamegi nüüd, kakskümmend viis aastat peale vaga Serafimi pühakuks kuulutamist, uuesti tema säilmed ning justkui tõstaksime nad taas au sisse.
/.../ Vaga Serafimi vaimuliku palge üks põhilisi jooni oli tema pidev heldimus, rõõmus meel ja lõbusus.
“Kui südames on heldimus, siis on ka Jumal meiega.”
Tema südames oli alati heldimus, seepärast oli ka Jumal alati temaga.
“Mu rõõm, miks me peaksime norutama. Vaata, milline peakirik meil valmib.” Sealjuures võis ta käekesed üles tõsta ja ütelda:
“Näed nüüd, emake, milline imeline peakirik. Vägagi imeline, emake.” Ja tema näoke muutub sealjuures ebatavaliselt helgeks ja armuküllaseks, ning ta ise muutub selliseks lõbusaks ja rõõmsaks, justkui tõuseks üleni taevasse. Isegi nagu õudne on tema peale vaadata.” Ebatavalise jõu ja selgusega avaneb see armuküllase rõõmu seisund meile ühes vaga Serafimi vestluses Motoviloviga. Paar lõiku sellest, mis toovad esile vestluse põhilise sisu.
“Meie kristliku elu tõeline eesmärk on Jumala Püha Vaimu omandamine. Paast, valvamine, palve, armuannid ja igasugune Kristuse nimel tehtav heategu on vaid vahendid Jumala Püha Vaimu omandamiseks.”
“Mil kombel,” küsisin ma isa Serafimilt, “on mul võimalik teada, et ma viibin Püha Vaimu armus?”
Ja kui Motovilov ei suutnud vastust mõista, võttis vaga Serafim tal kõvasti õlgade ümbert kinni ja ütles:
“Me mõlemad, isake, oleme sinuga Jumala Vaimus, miks te siis pilgu maha lõite, miks te mulle otsa ei vaata.”
Mina vastasin:
“Ei suuda vaadata, sest teie silmad pilluvad välke. Teie nägu muutus heledamaks kui päike ja mul tuikavad silmad valust.”
Edasi küsis vaga Serafim:
“Kuidas te nüüd ennast tunnete?”
“Ebatavaliselt hästi.”
“Kuidas hästi?”
Ma vastasin:
“Tunnen sellist vaikust ja rahu oma hinges, mida ei saa üheski sõnas väljendada.”
Ja edasi:
“Mida te veel tunnete?”
Ma vastasin:
“Ebatavalist magusust.”
“Mida te veel tunnete?”
Ma ütlesin:
“Ebatavalist rõõmu oma südames.”
Ta jätkas:
“Kui Jumala Vaim tuleb inimese juurde ja paneb ta kogu oma mahatulemise täiusega särama, siis täitub inimese hing sõnulseletamatu rõõmuga...
Mida te veel tunnete, teie Jumalaarmastaja?”
Ma vastasin:
“Ebatavalist soojust.”
Vaga Serafim lausus:
“Seisund, milles me praegu teiga viibisime, on see, mille kohta Issand ütles: “Neist, kes siin seisavad, on mõned, kes ei maitse surma, enne kui nad näevad Inimese Poja tulevat Tema kuningriigis”, vaat, mida tähendab olla Püha Vaimu täiuses.”
Vaga Serafim palvetas Jumalaema “Heldimuse” ikooni ees. Ja Valitsejanna kutsus teda ja nimetas kõrge nimega — “see meie soost”... Heldimustunde ja rõõmsa vaimustusega on külluslikult läbi imbunud ka vaga Serafimi prohvetlikud sõnad:
“Taevane Kuninganna, isake,” ütles ta ülempreester Vassili Sadovskile, “Taevane Kuninganna ise külastas armetut Serafimi, vaata, milline rõõm see meile on, isake. Jumalaema kattis armetu Serafimi seletamatu õndsusega.
“Mu armsake,” lausus Kõigeõnnistatum Valitsejanna Puhtaim Neitsi, “palu minult, mida iganes soovid.” - “Kas kuuled, isake, millist armu ilmutas meile Taevane Valitsejanna.”
Ning Jumala vaga lõi üleni särama, otse helendades vaimustusest:
“Aga abitu Serafim nõnda anuski Jumalaema oma orbude eest, isake. Ja palus, isake, et kõik, kõik Serafimi kloostri orvukesed saaksid päästetud. Ja Jumalaema lubas armetule Serafimile seda ärarääkimata rõõmu, isake.”
Me loeme neid vaga Serafimi sõnu ja meile tundub, nagu kuuleme tema häält, näeksime teda enda ees elavana. Valges linases ürbis, nahast labakutes, nahksetes poolsaabastes, mille peale on keeratud jalanartsud, kantud kamilavkas, ristiga kaelas, millega õnnistas teda tema lihane ema.
Ja meid endid haarab heldimuse- ja rõõmutunne, et Jumala vaga Serafim pole mitte ainult kunagi meie keskel elanud, vaid et elab ka praegu, kuuleb meie palveid, lohutab, ravib ja õpetab meid.
Ülempreester Valentin Svensitski
1928
Tagasi
Esileheküljele