Jumalaema Uinumine
Surm kui elu kokkuvõte peab erinevatel inimestel olema sama erinev kui nende elud ja nad isegi. Siit ka kõige loomulikum oletus, et sellise erakordse saatusega ebatavalisel isiksusel nagu Kõigepüham Neitsi ei saanud ka surm olla muud kui kordumatu ja ainulaadne. Kiriku, ja mitte ainult õigeusu, vaid ka katoliku kiriku veendumuse kohaselt oligi Jumalaema surm selline, millist pole olnud mitte kellelgi peale tema. Ta polnud mitte surma seaduse alt pääsenu, nagu ka tema Poeg, vaid nagu Poegki võidutses surma üle, ehkki võidutses mitte nii hiilgavalt, ilmselt ja iseseisvalt kui Poeg. Jumalaema ülestõusmine toimus salajas ning polnud pikka aega Kirikus isegi üldise uskumuse aineks. “Isesugune on päikese hiilgus ja isesugune kuu hiilgus” (1Ko 15,41).
Üldse kulgeb kogu Kõigepühama Jumalasünnitaja elu kristlaste jaoks kuidagi varjatult. Võib öelda, et mitte ühegi püha inimese elust ei ole nii vähe teada. Mida lähemal surmale, seda enam hakkab see elu kaduma ümbritsevate inimeste vaateväljast. Kuni 4. sajandini ei leidu ühelgi kristlikul kirjanikul mingeid teateid Jumalaema saatusest pärast tema Poja taevasseminemist. Selles pole ka midagi imekspandavat, kui võtta arvesse tolleaegse kristliku kirjasõna nappust ning põhjuse puudumist sellest asjast juttu teha. Kui see põhjus aga tänu Nestoriuse valeõpetusele tekkis, selgus ühtäkki, et kristlik maailm ei tea Jumalaema elust ja surmast eriti midagi, pärimuse rikkalikus varamus, mis on alati kujutanud ja kujutas eriti siis endast kirikuelu kesknärvi, on selle kohta aga piisavalt andmeid.
Pärimuse kohaselt (selle lõplikul kujul) elas Jumalaema Päästja ülestõusmise järgselt Jeruusalemmas kuni selle ajani, mil Heroodes alustas Kiriku tagakiusamist (Ap 12,1-3); seejärel kolis ta koos apostel Johannes Jumalasõnaõpetajaga Efesusse; siit külastas ta õiglast Laatsarust Küprose saarel ja Athose mäge, mida ta õnnistas. Pisut enne oma uinumist tuli ta tagasi Jeruusalemma. Siin külastas ta tihti paiku, millega olid seotud tema jumaliku Poja elu tähtsamad sündmused ning eriti Tema viimased maised päevad: Petlemma, Kolgatat, Kristuse hauda, Ketsemani, Õlimäge. Seal palvetas ta innukalt, kusjuures Õlimäe puud painutasid temaga üheaegselt oma latvu maapinnani ja ajasid end jälle sirgu. Siin kippusid juudid tema elu kallale, pannes sel eesmärgil isegi Kristuse haua juurde vahid välja. Ent kui Jumalaema hauale tuli, olid nood nagu pimedusega löödud. Tema alaliseks sooviks oli kiiremini minna oma Poja juurde. Kolm päeva enne surma Õlimäel palvetades sai ta peaingel Gaabrielilt teada oma eelseisvast uinumisest ning ingel ulatas talle paradiisi hiilgava oksa, surma üle saavutatud võidu ja kõdunematuse sümboli (vrdl. Kristuse sissesõiduga Jeruusalemma). Püha Neitsi palus apostel Johannest, et too kannaks seda oksa tema kirstu ees. Jumalaema lähenevast surmapäevast teatas apostel Johannes apostel Jaakobusele, Issanda vennale ja tolleaegsele Jeruusalemma Kiriku piiskopile, too aga kuulutas seda õigeaegselt Jeruusalemma ja selle ümbruskonna kristlastele.
Jumalaema andis tema matmiseks kogunenud inimestele edasi peaingli sõnad, näitas neile paradiisioksa ja tegi surmaeelsed korraldused. Oma napi varanduse, mis koosnes vaid kahest kitoonist, pärandas ta kahele vaesele lesknaisele, kes olid teda innukalt teeninud; matta käskis ta ennast Ketsemani, oma õiglaste vanemate ja kihlatu Joosepi haudade vahele. Nende surmaeelsete korralduste jagamise ajal kuulis Püha Neitsi häält, mis oma tugevuselt meenutas äikesemürinat. Siis murdis majja sisse tuulehoog: need olid inglid, kes Jumala käsul tõid pilvedel kohale mööda maailma laiali rännanud apostlid. Apostlid ise väljendasid üksteist nähes hämmeldust selle ebatavalise kogunemise üle. Kokku toodi mitte ainult 12 apostlit, vaid ka 70. Teistest hiljem ilmus kohale apostel Paulus.
15. augustil lebas Püha Neitsi lilledega kaunistatud surivoodil, oodates oma Poja tulekut. Äkki lõi särama kirjeldamatu valgus, mis jättis varju kõik lambid; kambri lagi avanes ning Kristus ise sisenes ühes tohutu hulga inglite, pühade esiisade ja prohvetitega. Neitsi pöördus Poja poole sõnadega: “Mu hing ülistab väga Issandat” ja palus Tal õnnistada tema mälestuse austajaid. Samuti palus Jumalaema oma Poega kaitsta teda tumeda, saatanliku jõu eest. Seejärel andis Jumalaema rahulikult oma hinge Issandale ning otsekohe kostus inglilaul, kus alatihti kordusid rõõmukuulutamise tervitussõnad (Lk 1,28). Apostlid saatsid silmadega Jumalasünnitaja hinge, kelle Issand minema viis. Tema aroomi levitavast ihust said paljud haiged terveks.
Algas pidulik küünalde ja viirukisuitsutitega rongkäik Jeruusalemmast Ketsemani Jumalaema ihuga, mida apostlid kätel kandsid, ise sealjuures psalme (eriti 113. psalmi, mida saatsid “halleluujad”) ja palveid lauldes. Surisängi kohale ilmus pärjakujuline pilverõngas, mis pimestavalt hiilgas. See pärg ujus inglite lakkamatu laulu saatel rongkäigu kohal kuni matmispaigani. Rongkäigu järel käisid hämmeldunud juudid, kes polnud uskunud Kristusesse. Saanud sellest teada, sattusid ülempreestrid ja kirjatundjad raevu ning saatsid teenrid ja sõjamehed rongkäiku laiali ajama, Kristuse õpilasi tapma ja Jumalaema ihu põletama.
Kui jälitajad rongkäigu kinni olid püüdnud, langes pilvepärg maa peale ja ümbritses matuselised seinana. Jälitajad kuulsid küll laulmist, ent ei näinud pilve tõttu midagi. Pealegi tegid hõljuvad inglid nad silmist pimedaks: ühed jooksid peadega vastu linnamüüre, teised otsisid talutajaid. Vastutulnud juudi vaimulik Afonius (teiste allikate järgi: Iefonius või Sofonia), kes puudutas surisängi, et seda ümber lükata, kandis imelisel kombel karistust käte otsastlangemise läbi, mis jäid surivoodi külge rippuma, kuid peale kahetsemist sai jälle terveks. Terveks said ka oma pattu kahetsenud pimestatud.
Pannud Jumalaema ihu hauda, viibisid apostlid kolm ööpäeva haua juures ning laulsid ööl ja päeval psalme. Ja kogu selle aja kuuldus õhust taevaste jõudude laulmist. Seejärel avati hauakamber hilinenud apostel Toomase jaoks: Jumalaema ihu aga ei olnud enam seal. Kuid samal päeval peale õhtusööki kuulsid apostlid inglilaulmist ja nägid üleni hiilgavat ja inglitest ümbritsetud Jumalaema õhus seismas. Tahtmatult hüüatasid nad “Issand Jeesus Kristus, aita meid” asemel: “Kõigepüham Jumalasünnitaja, aita meid”. Peale seda pöördusid apostlid pilvedel taas tagasi nendesse paikadesse, kust nad olid kohale toodud.
Professor M. Skaballanovitš

Tagasi
Esileheküljele