Rostovi püha piiskop Dimitri
Issanda Taevaminemine
“Ja Issand Jeesus, kui Ta oli nendega rääkinud, võeti üles taevasse ja Ta istus Isa paremale poolele”
(Mk, 16, 19).
Täna ärgitab Püha Kirik kogu rahvast rõõmustama, öeldes: “Kõik rahvas laksutage (plaksutage?) käsi; sest Kristus läks sinna, kus Ta algmisest oli”, s.t. taevasse (Issanda Taevaminemise püha esimene stihiira pärast “Issand, ma hüüan”).
Nõnda siis on Issanda Taevaminemise pühal vaja rõõmustada kõikidel kristlstel. Ent mille üle me rõõmustame? Pealtnäha oleks ju pigem tarvis kurvastada ja nukrutseda, sest meie kõigemagusam Päästja Jeesus Kristus on oma nähtava olekuga meie juurest lahkunud ning tõusnud üles taevasse, kust Ta tuleb küll jälle, kuid siis juba kõikide rahvaste karmi Kohtumõistjana. Ei, Issanda taevaminemise mälestuseks seatud päeval on siiski rohkem põhjust rõõmustamiseks, kui kurvastamiseks. Pangem siis tähele, miks Issand meie juurest taevasse läks.
Issand läks meie juurest taevasse mitte selleks, et kurvastada meid oma lahkumisega, vaid et korraldada meile kõige kasulikumal kombel. Kogu Tema elu ja kõik Tema teod tulid meile ühtlasi heaks ja pääsemiseks. Täpselt samuti sai ka Tema taevaminemine meile hüveks. Nagu Ta meid armastades taevast maha tuli ning, elanud inimeste juures, andis nende eest ristil oma hinge, nõnda läks Ta ka taevasse meid armastades ning meile sellega head tehes. “See tuleb teile heaks, et mina lähen ära. Sest kui ma ei läheks, ei tuleks Trööstija teie juurde. Aga kui ma lähen, siis ma läkitan Tema teie juurde,” rääkis Ta ise oma õpilastele (Jh, 16, 7). Nõnda siis läks Issand taevasse selleks, et enda asemele saata endaga võrdne Trööstija — Püha Vaim, kes trööstiks pühasid apostleid ning kõiki tõelisi kristlasi nende katsumustes, viletsustes ja tagakiusamistes. See on esimene põhjus rõõmustamiseks. Mine siis, mine, Issand Jeesus, ning saada meile Trööstija!
Edasi läks Issand meie juurest taevasse selleks, et Ta võiks kõrgusest meie järele vaadata, nagu Isa vaatab oma laste järele, nagu Karjus vaatab oma lammaste järele, nagu Kotkas vaatab oma poegade järele, nagu Sõjapealik vaatab väe järele, et näha igaüht ning igaühe vajadusi ja tarvidusi ning anda igaühele abi. Nagu valitseja, kes kogub sõttaminekuks oma arvuka väe ning, soovides näha kõiki oma polke, tõuseb kõrgendikule — mäele või mõne hoone tippu — ning vaatab sealt kõrgusest ning jagab neile korraldusi, ja kui ta näeb, et nad võidavad, rõõmustab nende üle, kui aga märkab, et neid võidetakse, saadab neile rutulist abi. Nõndasamuti läks ka meie Issand, kuningate Kuningas, kel on maa peal võitlev Kirik, s.t. Talle ustavad kristlased, üles taevasse justkui mäkke, et kõrgusest näha igaühe vägitööd ning punuda pärgi usuvägilastele, nõrkevatele aga ulatada oma rutulise abi käsi, et langenuid kinnitada ning teha neid tugevaimaks vaenlaste vastu, tagakiusajaid aga takistada. Püha esimärter Stfanos võtab enda peale kannatamise usuvägitöö, juudid pilluvad teda kividega, meie Issand aga, olles avanud taeva, vaatab oma au kõrguselt tema peale alla, nõnda et kannataja seda nähes hüüatab: “Ennäe! Ma näen taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!” (Ap, 7, 56).
Issand läks meie juurest taevasse veel ka sellepärast, et meid taevasest kõrgusest päiksena oma armuga üle külvata. Nagu läände loojuv päike jätab ööpimedusse kogu laotuse, kui aga jälle tõuseb, siis pagendab pimeduse ning päikesekiired kallavad maailma üle imelise valgusega, nii ka meie mõtteline päike — Kristus, kes seni, kui ta elas maa peal justkui loojunud päike, ei ilmutanud inimestele oma valguseküllast Jumalikkust ning kuni selle ajani valitses maa peal Jumala mittetundmise pimedus. Kui ta aga oma hiilguses hauast tõusis ja taevasse läks, siis valgustas tema Jumalikkuse välk kogu maailmaruumi ning Tema nimi tõsteti au sisse idakaarest läänekaareni üle kogu maa ja Jumala tundmise valgus pani särama kogu laotuse.
Issand läks meie juurest taevasse veel sellegi pärast, et sillutada meile teed taevasse ning et olla meie teejuhiks kõrgustesse. Kuni Issanda taevaminemiseni ei olnud ka inimese jaoks teed taevasse. “Ei ole ükski muu läinud taevasse kui aga see, kes taevast on maha tulnud,” ütleb Issand (Jh, 3, 13). “Kes on läinud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõige taevaste” (Ef, 4, 10). Niisiis ei saanud enne keegi taevasse, olgugi et oli õiglane ja püha, kui aga meie Issand, kes oli võtnud enesele inimese loomuse, taevasse läks, siis avanes taevatee kogu inimsoole ning seda teed läksid Kristuse kannul allilmast välja toodud pühade esiisade ja prohvetite hinged; seda teed läksid ka apostlid, pühad piiskopid, märtrid ja usutunnistajad; seda mööda tõusevad ka praegu üles väärikad — Kristuse jälgedes käivad õiglased inimesed; praegu on tee taevasse kõikidele teada. Kristlased, ärge ainult olge laisad seda teed käima!
Nii läkski siis Issand meie juurest taevasse selleks, et avada meile taevased uksed neisse vabaks sisenemiseks. Meie esiisa Aadam oleks peaaegu sulgenud paradiisi ukse kogu inimsoole, ning paradiisiukse ette asus valvesse tulemõõgaga keerub. Aadam sulges paradiisi ning sissepääsu ellu ja avas sissepääsud vaid surmasse ning põrgusse, Issand tegi aga vastupidist: sulges sissepääsud põrgusse ja surmasse, paradiisiukse paiskas aga valla, ning enne teisi röövlile, kellele ütles: “Täna pead sa minuga olema paradiisis!” (Lk, 23, 43), seejärel aga ka kõikidele teistele. Lõpuks avas aga oma Taevaminemisega ka taeva enese. Sellised on siis kõigerõõmsamad põhjused, miks Issand meie juurest taevasse läks.
Edasi, Issand läks meie juurest taevasse, et Jumal Isa juures meie eest kosta. “Kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige. Ja Tema on lepitus meie pattude eest,” on öelnud püha apostel Johannes Jumalasõnaõpetaja (1Jh, 2, 1-2). Meie, patused inimesed, ei tohi kaotada lootust oma pääsemisele, vaid peame olema heas lootuses: meil on hea Eestkostja, kes palub meie eest Jumal Isa juures — Kristus ise, meie Päästja, kes meie eest kostab, kui me vaid ise laisad pole ning saadame Kristuse eestkostel oma tuliseid palveid Taevasele Isale. Jah, Issand Jeesus Kristus kostab meie eest Jumal Isa ees ja teeb Ta armulikuks. Ent kelle eest Ta kostab? Patuste eest. Milliste patuste? Kahetsevate patuste eest, nende eest palub Ta Isalt armu, aga mittekahetsevate eest Ta armu ei palu, sest need löövad iseendas oma raskete pattudega, oma kangekaelse loobumisega patukahetsusest Jumala Poja veel teinegi kord risti ning tallavad jalge alla Tema vere. Värise, patustaja, kes sa oma patte ei kahetse, et ei tabaks sind Jumala ootamatu karistus ja et sind ei nõutataks välja elavate maailmast ja ei mõistetaks hukka koos mõrtsukatega, kes lõid Jumala Poja risti.
Ja lõpuks läks Issand meie juurest taevasse ka selle pärast, et valmistada meile aset, kus me jääme igavesti elama ning valitsema koos Temaga, meie Issandaga. Ta ise on öelnud: “Ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus ma olen” (Jh, 14, 2-3). Milline rõõmus põhjus Taevaminemiseks! Issand läks meie juurest taevasse, et valmistada igale õiglasele ja jumalakartlikule inimesele taevas tema ase, aga nõndasamuti ka meile, patustele, kui me pöördume patust ja kahetseme kogu südamest. Kus on apostel Peetruse ase, kes ütles Issandast lahti ning nuttis pärast kibedasti selle üle, kus langenud naise ase, kes nuttis Tema jalge ees, kus kadunud poja ase, kus tölneri, kus röövli ase — seal saab olema ka meie ase, ainult nutkem kibedasti oma pattude pärast, nagu tegi seda Peetrus; heitkem Tema jalge ette kahetsusega, nagu tegi seda langenud naine; pöördugem Tema poole nagu kadunud poeg; alandugem nagu tölner; mingem koos Temaga ristile nagu mõistlik röövel. Kahetsegem oma patte ja me pääseme.
Rõõmustagem kõik oma Issanda Päästja Taevaminemise üle! Aamen.
 
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi