Staaretslus
Armurikas staaretslus on üks Kiriku vaimuliku elu suurimaid saavutusi, see on tema kõrgeim osa, vaimulike vägitööde kroon, vaikuseelu ja Jumalasse süüvimise vili.
Staaretslus on orgaaniliselt seotud mungaelu sisemiste vägitöödega, mille eesmärgiks on kiretuse saavutamine, ja tekib seega üheaegselt mungaelupidamisega kristluse koidikul.
Kuid aegade jooksul tõuseb staaretslus vaid kohati esile, saavutab oma arengu kõrgpunkti, seejärel aga nõrgeneb, elab üle languse ja vajub sootuks unustusehõlma, et siis taas sündida, just nagu laineline kõverjoon, mis kord tõuseb, kord langeb, et mõne aja pärast uuesti tõusta. Nii oli staaretslus Venemaal Paissi Velitškovski ajaks (18. sajandi lõpp) juba täielikult unustatud. Paissi äratas staaretsluse taas ellu ja see lõi mitmel pool jälle õitsele.
/.../ Armuküllane staarets, kes on läbi teinud kainenemise ja südamepalve kooli /.../ ning on isiklikult saavutanud kiretuse, muutub seejärel võimeliseks juhtima algajat munka tema “nähtamatus palvevõitluses” teel kiretusele. Staarets peab tungima inimhinge sügavusse, nägema kurjuse tekkimist, selle tekkimise põhjusi, panema haigusele täpse diagnoosi ning määrama täpse ravi. Staarets on oskuslik vaimulik arst. Ta peab täpselt nägema oma õpilase “ehitust”, tema hinge iseloomu ja tema vaimuliku arengu astet. Tal peab ilmtingimata olema ka vaimuliku arutlemise ja “vaimude äratundmise” and, kuna tal tuleb pidevalt kokku puutuda kurjaga, mis püüab maskeeruda valguseingliks. Kuid inimesena, kes on saavutanud kiretuse, on staaretsil tavaliselt ka teisi vaimuandeid: läbinägemise, imetegude ja prohveti and.
Oma kõrgematel astmetel saab staaretslus, nagu näiteks Saarovi vaga Serafim puhul, oma ilmingutes ja tegudes täieliku vabaduse, mida ei piira mitte mingid raamid, sest staarets ei ela enam ise, vaid Kristus elab tema sees (Ga 2:20), ning kõik, mida ta teeb, teeb ta Pühas Vaimus, aga järelikult alati kooskõlas Kiriku ja selle normidega.
Staaretslus pole Kirikus mingi hierarhiline aste, vaid erilist laadi pühadus, ning seepärast võib olla igaühele omane. Staaretsiks võis olla vaimulikupühitsuseta inimene, nagu oli alguses Keetsemani isa Varnava, kuid võis olla ka piiskop, näiteks Ignati Brjantšaninov või Vorone?i Antoni — vaga Serafimi suur kaasaegne. Vaimulikest nimetagem Kroonlinna püha Joanni ja isa Jegor Tšekrjakovskit. Staaretsiks võib lõppude-lõpuks olla ka naine, nagu näiteks läbinägemise anniga õndsake Kristuses, Divejevi kloostri Praskovja Ivanovna, kelle nõuandeta ei tehtud kloostris ühtegi asja.
Tõeline staaretslus on eriline armuand — karisma, Püha Vaimu vahetu juhtimine, eriline pühaduse liik.
Kui kirikuvõimudele on kohustatud alluma kõik Kiriku liikmed, siis staaretsivõim pole kellelegi kohustuslik. Staarets ei suru end kunagi kellelegi peale, talle allumine on alati vabatahtlik, kuid leides endale tõelise armurohke staaretsi, peab õpilane talle vastuvaidlematult kuuletuma, sest staaretsi kaudu avaneb vahetult Jumala tahe. Samuti pole kellelgi kohustust staaretsilt nõu küsida, ent kord juba küsinud, peab inimene tingimata seda järgima, sest igasugune kõrvalekaldumine staaretsi kaudu antud Jumala selgest juhatusest toob endaga kaasa karistuse.
I. Kontsevitši raamatust “Optina klooster ja selle aeg”
Tagasi
Esileheküljele