Arhimandriit Joann (Krestjankin)
Jutlus Paasa viiendal, Samaarlanna pühapäeval
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel! Kristus on ülestõusnud! Sõbrad, juba ongi saabunud Püha Paasa kesk-päev, mis liigub nüüd juba oma äraandmise poole. Aga Kristuse Kirik, meie pääsemisele talutaja, laskub meie nõrgenenud hingede nõtruseni, kutsudes meid jälle eluvee allikale, Jumala sõna juurde, mis ainsana võib elustada meie hinge, vaimu ja ihu.
Nii ka täna, nagu igal teiselgi pühapäeval, heidame teiega pilgu sellesse mõõtmatusse, põhjatusse kaevu, et igaüks võiks sellest ammutada eluvett oma jõudu ja võimalusi mööda.
Täna kuulasime püha Evangeeliumi, mis pajatas meile Kristuse Päästja vestlusest samaarlanna Fotiniaga iidse kaevu ääres, mille oli kõrbesse kaevanud veel esiisa Jaakob. Pole tarvidust korrata uuesti seda Evangeeliumi jutustust. Kuid süüvides mõistusega nende sündmuste sügavusse, mis leidsid aset Jaakobi kaevu ääres, näeme hingevärinal, et ka veel meie päevil pole need elu allikad kuivanud.
Kui palju teekäijaid on läinud läbi kõrbe ning liibunud kuivanud huultega veepinnale, et minna edasi järgmise allikani? Kui palju kordi päevas tuli samaarlanna tagasi sellele kaevule, et rahuldada enda ja oma lähedaste vajadus vee järele? Sellest oli joonud esiisa Jaakob ise, olid joonud tema lapsed ja pudulojused, elu alahoidmiseks ammutasid sellest kaevust vett ka tema järeltulijad ning nende järeltulijad. Kuid see ei suutnud ei siis ega suuda ka praegu kustutada selle juurde tulijate janu, sest “igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle...”, nagu on öelnud Päästja (Jh, 4, 13).
Kuid see Kristuse ja samaarlanna ainus kohtumine muutub patustaja naise ja kogu maailma jaoks kohtumiseks Elava Jumalaga, sest siin, ajaliku elu kaevu ääres hakkas esimest korda maailma jaoks voolama senitundmatu Igavese Elu allikas.
Siin avab Kristus esimest korda iseenda läbi uue ammendamatu elava vee kaevu, mis kulgeb Igavesse Ellu. Ning ei ammendu see allikas, ega kuiva ära, sest see pole rajatud inimlike jõupingutustega ning miski inimlik ei suuda ajada sogaseks selle kristallpuhast vett ja mürgitada selle elustavaid omadusi.
See allikas on maa peal Jumala Püha Kirik, tema eluvesi on aga Jumala armu vägi, mis andestab, valgustab ja pühitseb igat inimest, kes tema lätetele laskub.
Ning rääkigem, sõbrad, täna sellest kõige olulisemast. Kuulutas ju Kristus selle kohtumise ajal esmakordselt end oma maise teenimise jooksul avalikult Messiaks, maailma Päästjaks. “Mina olen see” — maailma Päästja, Kristus.
Kristus — Jumal ja Inimene — tuli maailma, et leida ja päästa hukkuvat. Ning esimese Evangeeliumi sõna seemne külvab ta rahva hulka, kes oma uskumuselt ei sarnanenud juutidega, ehkki ootas samuti Messiat, ja niisamuti ka paganatega. Kristus ei ava ennast mitte õelutsevatele juutidele, vaid naisele, kes küll tõde ei tunne, kuid on südamelt hea.
Samaarlased ei tundnud Tõelist Jumalat, kuid nende usk, ehkki vildakas ja ebateadlik, oli elav. Ent küsimus, kus ja kuidas kummardada Jumalat, elas isegi lihtsa samaarlanna südames. Juudid ja samaarlased ei saanud omavahel läbi, ehkki elasid lähedases naabruses. Kuid Kristuse Päästja jaoks, tema maailmale kingitud õpetuse jaoks pole ei kreeklast ega juuti, ei orja ega vabat, vaid on inimene, kelle südame poole pöördub Tema armastus. Ja Kristuse armastus on nii ilmne, et sunnib endale alistuma, vaatamata nende hõimude sajanditepikkusele vaenule.
“Naine, usu mind, et tund tuleb ... ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões...” — saab ta Kristuselt vastuseks (Jh, 4, 21,23). Nüüdsest kohtab süda Jumalat ning kummardab Teda vaimus ja tões mitte Jeruusalemmas, kus käisid kummardamas juudid, mitte Gerisimi mäel, kuhu kogunesid palvetama samaarlased, ega ka Atheenas, kus seisis altar Tundmatule Jumalale, vaid kõikjal, kus on elav inimsüda, mis vaevleb vaimuliku janu käes, janunedes tõe ja Jumala järele. Ning vaimu janu ei kustuta mitte ükski maine allikas, vaid üksnes Kristuse õpetuse kuulutamise eluvesi ja usk Temasse kui maailma Lunastajasse.
Ja naine jäi uskuma ning otsekohe sai tema usk ka teistele eluvee allikaks. Heites kõrvale kõik oma igapäevased mured, unustades oma kopsiku ja oma veevajaduse kandis ta ka linna talle ilmutatud ime elava tunnistuse, ning linnaelanikud kogunesid eluvee Allikale, Kristuse juurde. Ning kohtasid samuti Elavat Jumalat ja hakkasid uskuma. Naisest räägiti: “Me ei usu mitte enam sinu kõne pärast; sest me ise oleme kuulnud ja teame, et tema on tõesti maailma Päästja!” (Jh, 4, 42).
Samaarlanna tunnistus Jumalast levis aga temas pühaduseni. Ta võttis vastu märtrisurma oma Kristuse kuulutamise pärast ning suri kaevus, kuhu ta visati.
Aga maailma Päästja — Kristus — oli eile, on täna ja saab igavesti olema üks ja see sama.
Ent miks jääb see iidne Elu Allikas praegu paljude poolt unustatuks, paljude poolt aga äratõugatuks? Ning Päästja sõnad: “Mina olen tee ja tõde ja elu...” (Jh, 14, 6) jäävad kuulmata, mõistmata ning vastu võtmata. Kristus seletas omal ajal ka seda juutidele ning tema seletused peavad paika kõikidel aegadel. Nad ei suutnud uskuma hakata sellepärast, et Ta rääkis neile tõtt. Kuid vale muutus nende lihaks ja vereks ning tegi nendega ühendamatuks tõe, mida nad endasse enam mahutada ei suutnud.
Vale! — kas mitte see pole praegu ka meie jaoks üks hirmus haigus, mis on tõuganud maailma katastroofi äärele?! Kas mitte vale ei tõrju elus kõrvale tõde ning ei sigita elu kaevu — Jumala Kiriku — ümber arvukaid sekte, ketserlusi ning jagunemisi?! Ning sõna ja teo mittevastavus — ikka sellesama vale sünnitis — tapab meis elu hinge.
Sõbrad, pole sugugi juhuslik, et just täna on teravalt tõusnud küsimus inimest tabanud hirmsast haigusest — teda vallanud vale vaimust, mille isa on saatan.
“Tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões...”
Tõelised kummardajad kummardavad Tõde. Me võime olla halvad, me võime olla palju patusemad kui samaarlanna, kuid me ei saa olla valelikud, ei tohi olla valelikud. Jumala võimuses on päästa igat inimest, kuid ta on jõuetu meie vale ees, kui me mässime ennast selle sisse, valetame iseendale ja inimestele, valetame Jumala palge ees. Kristus võib päästa oma patte kahetseva patustaja, kuid ta ei suuda aidata võltsõiglast, kelledena me armastame ennast esitada.
Ja kui siis vaimuliku janu tõttu jõuetuks jäänud inimesed, haiged ja need, kes on mürgitatud jumalavallatute õpetuste segase mürgiga, kaasaegsed samaarlased ja paganad hakkavad otsima tõelist eluvett, et elustada oma surevat vaimu ja kinnitada nõrgaksjäänud ihu, on igaühel tarvis endas leida tõemeelt ning jõudu näha ennast ilustamata ja tõeselt. Sest ainult nii võib Issand — Tõde ja Elu — vastata meie kibedale tõele ning õpetada meid Teda vaimus ja tões kummardama.
Tõejanu on esimene tingimus, mida me vajame selleks, et nagu samaarlannagi kohata elus Elavat Jumalat. Ning meie südameid vapustab Jumala tabamata pühaduse ja Tema halastuse tõde, ning selle tõe valguses näeme nii tõde oma langemisest kui ka patususest. Ja elav valutunne toob meid eluvee Allikale ning Jumala arm tõstab meid oma elustava jõuga maast, annab mõistusele vaiuliku vabaduse ning toob välja patu kammitsaist.
Sõbrad, me elame praegu sellisel tihendatud ajal, mil inimese vaimulikus elus idanemine ja kasvamine toimub silmnähtavalt, venimata aastakümnete pikkuseks. Ka meiega toimub see idanemine siin ja praegu. Inimene “oli surnud ja on jälle saanud elavaks”, “ta oli kadunud ja on leitud” (Lk, 15, 32). Kui palju selliseid elavaid surnuid on tulnud täna kirikusse oma elu ristteel, juhituna ainsast tundest — tõejanust. Ning Issand teeb imet — äratab surnud jälle ellu.
Tõejanu kannul hakkab varsti, õige varsti ilmuma janunejatele ka tõe tundmine, sest Issand avab ennast janunevale.
Tõde — see ongi Issand ise. “Mina olen tee ja tõde ja elu,” lausub Ta Pühakirjas enda kohta. Ning Jumala vägi ilmub vältimatult koos Jumalaga meie ellu Kiriku sakramentides, muutudes meis eluvee allikaks, mis kulgeb Igavesse Ellu. Tõde on ka Jumala sõna, elav, alati toimiv sõna, mis juhib janunevat teekäijat tema eluradadel. “...Sinu sõna on tõde,” räägib Pühakiri (Jh, 17, 17). Tõde on ka Tõe Vaim, Püha Vaim, Jumala Vaim, mis lähtub Isast ja ilmutub Poja kaudu. “Püha Vaim juhatab meid kõigisse tõtte.” Need on ühe Allika — Vaimu Elu Allika — kolm elukandjat vooluharu. Ent üksnes usk Kristusesse kingib selle elukandja tõe teadmise.
Ja veel üks tingimus, milleta närtsib elustunud vaimu võrse. Me peame elama tões igal hetkel, on tarvis tajuda oma elus pidevalt Elava Jumala ligiolekut. Ta on siin, minuga. Ta näeb minu tegusid, Ta tajub juba ette minu südametundeid, Ta märkab minu mõistuse igat liigutust.
“Minu Issand ja minu Jumal!” Minu Issand! Kas tõesti ei veena meid Jumala alalises ligiolekus see ilmselge fakt, mida ajalugu meile praegu ilmutab. “Ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks,” annab Pühakiri tunnistust (Lk, 12, 2).
Ööpimeduses toimepandu saab avalikuks päeval; ajahõlma mattunu (Venemaa 70-aastane ajalugu) tõusis päevavalgele, just nagu oleks see eilne päev; salajane tuli ilmsiks, kus seda ei osatud oodatagi, kui ta oli juba unustatud, tuli ilmseks ning tõi välja ka tõe. “Ja (tõe) valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda võtnud omaks” (Jh, 1, 5). Ja Jumala tõde näitas meile ka praegu ennast pühakute hulgas, kes olid kunagi langenud mõnituste, alanduste ja laimu ohvriks, ilmutades maailmale nende tõde. Ning pimedus neelas need, kes olid tõe vastu üles tõusnud, ning nende mälestuski hukkus.
Tahan tuua teile veel ühe näite möödunud sajandi elust, mis esmapilgul võib tunduda tähtsusetu, kuid näitab eredalt, mida tähendab käia elus Jumala ees ja kuidas seda teha. Oma noore toatüdruku värskusest ja ilust haaratud härra, kes ei suutnud neiut mangumistega kuritööle kallutada, otsustas kasutada selleks oma jõudu ja võimu. Ja hetkel, mil tuvike oli juba selle kulli küüsis ning abi polnud enam kusagilt loota, langes neiu pilk Päästja kujule ning tema süda lõi värisema Jumala poole ja ta hüüdis: “Härra, aga Tema ju vaatab!” Ja oh imet! Kuritegelikud käed lasksid vabaks oma ohvri ning meeleparanduspisarad puhkesid silmist, mis polnud kunagi pisaraid näinud.
Paljude meie kaasaegsete jaoks on see näide naeruväärne. Ent minu kallid, Jumal vaatab ju ka meie peale, ja Elav Jumal ootab meie elavat pöördumist Tema poole.
Kuid Jumala and — inimese imeline  vabadus — seab meid alati valiku ette: kas minna või mitte minna läbi kõikide sündmuste, kõikide rõõmude ja murede Jumala tõe ja armastuse juurde, millel pole lõppu.
Issand on alati meiega, aga meie ei lähe kaugeltki alati Temaga. Vaat mispärast jääb meile alati reaalseks oht: olles küll elu kaevu juures, jääda ometi surnuks, eluvee juures janusteks ning armu juures ilma armuta.
Ja nii ei leiagi me Jumala austamiseks ja eluks Jumalas ei aega ega sobivaid tingimusi, kuid alati ja kõikjal seisneb tõeline elu Jumalas selles, et meie hoolitsemine oma pääsemise eest heidaks tõe valgust igale meie eluhetkele.
Jooge siis, sõbrad, eluveest janu täis. Astuge Issandale ligemale, Tema Allika juurde, astuge ligi “vaimus ja tões”. Ning eluvee allikad voolavad teie kaudu ka nende poole, kes pole veel leidnud elustavat Allikat ning vaevlevad elukõrbes janu käes.
Meie tänase käigu eluvee Allikale lõpetaksin ma Hersoni peapiiskop Dimitri Jumalast inspireeritud sõnadega, et need talletuksid teie südamete käsulaudadele, saades tõeliseks elujuhiseks “vaimus ja tões”.
“Kes palvetab Jumala poole vaimuga?
— see, kes palvesõnu lausudes lausub neid mitte üksnes suuga, vaid kogu oma hinge ja südamega;
— see, kes enda peale Issanda ristimärki tehes vaatab vaimus Ristilöödu enda peale;
— see, kes oma pead painutades painutab Jumala ette ka oma südame ja hinge;
— see, kes maha heites heidab ennast üleni Jumala kätesse sügavaimas alanduses ja südamekahetsuses ennast täielikult Jumala tahte hooleks usaldades.
Kes palvetab Jumala poole tões?
— see, kelle süda ja hing on elustunud usu ja armastusega, elustunud mõtete, tunnete, lootuste ja soovidega, mis õhkub pühakute palvetest;
— see, kes Jumalat kirikus kummardades ei kummarda oma kirgede puuslikke väljaspool kirikut;
— see, kes Jumalat teenistustest osavõtmisega teenides teenib Teda ka oma elu ja töödega;
— see, kes Jumalat oma igapäevast leiba paludes jagab seda ise teiste vaestega ning ei võta hoopiski seda teistelt ära;
— see, kes Issandalt oma pattudele andestust paludes andestab ka ise kogu südamest igaühele, kes tema vastu on pattu teinud;
— see, kes kiusatustest ja kavala kimbutamisest vabanemise eest palvetades ei anna ka ise oma vennale alust komistamiseks ja kiusatusse langemiseks;
— see, kes palves pühimaid sõnu: “...Sinu tahtmine sündigu” lausudes on siiralt valmis täitma ja välja kannatama kõike, mida käsib see pühim tahe.
Kõik tuleb Jumala tahtel ja Tema pühima nime kiituseks välja kannatada — kuni ristini, surmani välja.
Selliseid kummardajaid otsibki just Jumal Isa.”
“Issand! Jooda minu janunevat hinge jumalakartlikkuse vetega!”
Kristus on tõesti ülestõusnud! Aamen!
16(29). mail 1994
 
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi