Vaga Andrei Rubljovi “Kolmainus”
Üheks Venemaa vaimseid otsinguid määravaks teguriks oli ühisuse idee. Vene religioosne filosoof A. Homjakov defineeris ühisust kui kõikide vaba ühinemist armastuses Jumala ning üksteise vastu. Ühisuse mõiste alusel on vene kultuuris välja kujunenud ka rahva ühisteadvus. Ühisteadvus on tõdemus kogu loodu ühtsusest, iga üksikisiksuse tõdemus, et ta on lülitatud sellesse ühtsusesse. Ning tõdemus, et igaüks meist on eriliselt vastutav selle ühtsuse eest. Selle ühtsuse kinnitaja on aga armastus. Kogu vene kultuur ongi põhiliselt teeninud selle ühisteadvuse tugevdamise eesmärki.
Ühisuse idee ei olnud Venemaa väljamõeldis. Ühisus on sisuliselt Püha Kolmainu omadus, see on inimkonna vaimuliku arengu ideaal. Sellest rääkis otse ja ühemõtteliselt juba Kristus ise: “...et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid” (Jh, 17, 21). Samast rääkis Päästja ka kaksainust armastuse käsusõna andes – inimese ja Jumala vastu (Vt. Mt, 22, 37-40).
Saatustmääravalt pöördus oma vaimus ja mõistuses Pühima Kolmainuse idee poole ka Radonezhi vaga Sergi. Tolleaegse Venemaa jaoks omandas see erilise mõtte, sest ainult ühisteadvus võib tõeliselt vastu seista eraldatuse ja lahutatuse ideele, vaenutundele nende vahel, kes peavad olema üks rahvas. Vaga Sergi eluloo “autor” Jepifani Tark kirjutas, et pühak pühitses oma kloostri just Kolmainusele, “et Püha Kolmainuse peale vaatamine võidaks hirmu selle maailma vihatud vaenu ees”. Kui tähtis ja tarvilik on see mõte ka meie ajale!
Seepärast pole sugugi juhuslik, et vene religioosse kunsti tähtteoseks saab just tol ajal loodud vaga Andrei Rubljovi “Kolmainus” – Rubljovi, kes oli vaga Sergi kloostri munk ja kirjutas selle ikooni suure staaretsi puhkepaiga kohale püstitatud Püha Kolmainu peakirikule. See ikoon, nagu tol ajal öeldi, oli loodud vaga Sergi “kiituseks”, tema vaimulike vägitööde ülistuseks ja tema kõrge elumõtte väljendamiseks. Ikoon on kõige tõenäolisemalt loodud 1425. aasta paiku, ehkki nimetatakse ka palju varajasemaid daatumeid, mis aga ajaloo seisukohast ei oma erilist tähtsust.
Vaga Andrei ikoon jäi pikaks ajaks eeskujuks kõikidele ikoonikirjutajatele, kes tahtsid kujutada Püha Kolmainust. Moskva 1551. aasta kirikukogu kinnitas Kolmainu-Jumala kujutamise kaanoni: “Kirjutada maha vanadelt pühakujudelt, nagu kirjutasid kreeka kunstnikud ja nagu kirjutas Andrei Rubljov.”
Muidugi ei ole kuus sajandit möödunud sellele ikoonile kaotusteta: pole säilinud tausta kullatis (maalitu koloriiti hinnates on tarvis seda silmas pidada), uuesti, ehkki vanu kontuure pidi, on maalitud puu, mõnedes kohtades on värvkate kannatada saanud ja murenenud. Kuid põhiline on siiski jõudnud meieni vaimulikult kõdunemata.
Vagade Radonezhi Sergi ja Andrei Rubljovi puhul võime tajuda selgelt keskaegse vene vaimuliku vägitöö erilist iseloomu. See ei seisnenud mitte sõnadesse valatud arutlustes, vaid milleski muus: vaga Sergi (nagu ka paljud tema kaasvägilased) õpetas jumalasõna teoga, kinnitades Venemaal ühisuse ideaali, vaga Andrei aga õpetas jumalasõna värvis. Ning meid huvitab eelkõige just Tõe teoloogiline peegeldus tema loomingus.
Kõikidel Kolmainuse ikoonidel kujutatakse alati kolme Inglit, kes Piibli tunnistusel ilmusid esiisa Aabrahamile ja tema naisele Saarale, ennustades neile peatset poja sündi. Tavaliselt näidati ikoonidel seda sündmust kõikide üksikasjadega: peale Inglite kujutati seal tingimata ka Aabrahami ja Saarat (mõnedel ikoonidel näidati, kuidas nad söömaajaks valmistuvad, vasika tapmist). Laud, mille taga istuvad külla tulnud Inglid, oli täis lauanõusid ja roogi, s.t. et ikoonikirjutajad püüdsid edasi anda eelkõige seda sündmust, millest Piibel räägib.
Vaga Andrei keskendab oma tähelepanu muule, tal ei ole sündmuste ümberjutustust, ehkki mõned jutustuse elemendid ikoonil siiski on. Nii näeme vasakpoolse Ingli kohal Aabrahami maja, kui sümboolset viidet sellele, et kujutatav toimub maja sees (selline on üks ikoonikunsti “tinglikkusi”). Keskmise ingli kohale on paigutatud puu – Mamre tamm, mille all leidis aset esiisa kohtumine Inglitega. Parempoolse Ingli kohal näeme tinglik-sümboolselt kujutatud mäge, kui osakest sellest maastikust, mille taustal toimus püha tegevus. Selline väline sümboolika on religioossele maalikunstile üldiselt omane. Kuid hoopis tähtsam on siin vaimulik sümboolika.
Kolme Ingli ilmumine Aabrahamile on Uues Testamendis kirjeldatud Jumala kolmehüpostaasilise ilmumise (Mt, 3, 16-17) vanatestamentlik algkuju. Teatavasti on kogu Vana Testament täidetud Uue Testamendi Ilmutuse algkujudega, inimkonnale Tõe ilmumise prohvetlike ja eelaimuslike sümbolitega. Muidugi on algkujudes mõttetu otsida Uue Testamendi sündmuste ja nähtuste konkreetset kuju. Kuid ülimalt mõistetav ja kõigi poolt tajutav vajadus leida mingi nähtav tugi meie nõdrale mõistusele ja kujutlusvõimele, mis on jõuetud tunnetama Tõde kogu selle täiuses, kuid siiski selle poole püüdlevad – see vajadus sunnib sümboliseerima “Kolmainuse” konkreetsetes kujudes Kolmainu-Jumala kolme eri hüpostaasi. Seepärast ja ainult seepärast eristame kolmes vaga Andrei kujutatud Inglis Jumal Isa, Jumal Poega (Kristust) ja Jumal Püha Vaimu.
Jumal Isa – see on vasakul istuv Ingel, millele viitab ka tema sümbol: Tema kohal olev maja, sest maailma loomine võrdub sümboolselt majaehitusega.
Kahe teise Ingli figuurid on pööratud Jumal Isa poole – nagu “kõige nähtava ja nägemata Looja” poole. Puu keskmise Ingli kujul on Risti sümbol, mille peal toodi jumalik ohver inimkonna pattude lunastamiseks. Puu osutab sümboolselt Jumal Pojale – enese ohvriks toonud Kristusele. Mägi kui vaimuliku ülendumise sümbol parempoolse Ingli kohal osutub Püha Vaimu kujutisele.
Laud, mille ümber istuvad Inglid, ei ole siin pidulaud, vaid ohvrialtar. Seepärast pole laual ka nõusid, on üksnes ohvrikarikas. Vasika pea karikas on Uue Testamendi Talle, s.o. Kristuse algkuju. Karikas omandab seega euharistliku tähenduse. Just karikal on Õigeusu Kiriku sakraalsöömajas oluline koht – et usklikud saaksid osa võtta Issanda Ihust ja Verest. Peale selle moodustavad ka äärmiste Inglite figuuride sisekontuurid karika piirjooned, millesse on justkui kätketud keskmise Ingli – Kristuse – algkuju figuur. Tahtmatult meenub Jumal Poja palve Keetsemani aias: “Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda” (Mt, 26, 39).
Vasakpoolse Ingli käeliigutus – õnnistamise ?est – on suunatud karika poole ja sümboliseerib üleskutset Pojale tuua inimkonna päästmiseks lunastav ohver. Poja Isa poole kummargil pea ning õnnistav vastuliigutus, mis on samuti suunatud karika poole, on Isaga nõusoleku ja vabatahtliku ohvri enese peale võtmise sümbol: “Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas Sina tahad” (Mt, 26, 39). Kolmas Ingel, kes on selle ohvrile üleskutsumise ja vastuvõtmise sakraalse akti tunnistaja, on vaikne Trööstija, mis annab tunnistust toimuva vaimulikust ülevusest.
Kuidagi ei saa jätta meenutamata ka isa Pavel Florenski suurepäraseid sõnu: “Kõigist Jumala olemasolu filosoofilistest tõestustest kõlab kõige veenvamalt see, mida õpikutes isegi ei mainita ja mis umbkaudu võiks olla selline: “Kui on olemas Rubljovi Kolmainus, siis on olemas ka Jumal”.”
Inglite figuurid moodustavad ringi – igaviku sümboli. Enne vagat Andreid võis sellist asja kohata üksnes ümmarguse kujuga ikoonidel (mis on ka loomulik); Rubljov ühendas esmakordselt ringi kompositsiooni ikooni üldise nelinurkse kujuga. Püha Dionysios Areopagita (Areopaagi liige Dionüüsios) on andnud ringi sümboolikale järgise tõlgenduse: “Ringikujuline liikumine tähistab keskpaiga ning lõpu samasust ja üheaegset valdamist – selle valdamist, mis sisaldab, ja selle, mis sisaldub, aga samuti temast lähtuva tema enda juurde tagasi toomist.”
Kui aga eemalduda teoloogiast ning laskuda kompositsioonilise analüüsi tasandile, siis tuleb märkida ikooni ülesehituse imelist mõttega täidetust: kogu kujutise jagamatust ühtsusest pole võimalik “eraldada” ainsatki figuuri.
Sisemine keskendatus ja jumalik rahu – just seda võib kõigepealt öelda ikoonis väljendatud idee ja meeleolude kohta. Erinevalt Lääne-Euroopa kunstist, mis püüdleb väljenduse välise ekspressiivsuse poole, astus vene kunstnikes alati silmnähtavalt esile kalduvus teistsuguse maailmataju ja kujutamise poole. Vene ikoonidel anti üleinimlikku sisu edasi kui midagi liikumatut. Jumaliku elu rahu ei saa väljendada liikumise kaudu. Ikoonikirjutaja vaimulik pilk oli alati suunatud väliselt sisemisele (mistõttu mõtte ja tunde väline väljendus ei oma tema jaoks erilist tähtsust), läbi välise ilu näeb ta sisemist ilu – väljendamatut ja nähtamatut. See Tõde, mida väljendavad ikoonid, on jumaliku armastuse ilu. On tähtis, et Inglite kujud pole valgustatud väljaspoolt, vaid kiirgavad sisemist valgust, mis täidab endaga kogu ruumi, ikoonist justkui ka vaataja peale valgudes.
“Kolmainuses” väljendunud ideed on tähtsad mitte ainult teoloogilisel tasandil, igavese Tõe tasandil, vaid ka rahva konkreetses ajaloolises elus, aja probleemi mõtestamise tasandil. Muidugi ei saa selle suure kujundi mõtet taandada mingile ühele ideele, kuid on vaja märkida, et vaga Andrei väljendas täiuslikus kunstilises vormis ühisteadvuse ideed. Ikoon ütleks justkui igaühele meist: see, mis tundub teile koosnevat eraldiseisvatest osadest, on tegelikult ühtne ja jagamatu. Ning see mõte vallutas seejärel   iga taseme teadvuse – olustikulisest ja poliitilisest teadvusest teoloogilise ja vaimuliku teadvuseni. Kunstnik väljendas ühtsuse kui niisuguse ideed, Tõe ennastohverdava teenimise ideed ning keskaegne vene inimene kandis selle idee üle oma elule, mõtestas oma kohta maailmas läbi konkreetsete ajaliste sündmuste ühisteadvuse tõdede kaudu.
Vaga Andrei Rubljovi “Kolmainus” väljendas vene teadvuse jaoks erilist mõistet: “püha Venemaa” mõistet. Selle mõistega oli vene idee seotud iidsetest aegadest ning selle taga seisab midagi enamat, kui vaid rahvuslik, geograafiline või etniline idee. “Püha Venemaa,” on märkinud S. Averintsev, “on peaaegu kosmiline kategooria. Oleks väljakannatamatult lame mõista seda kui sugukondlikku suurushullustust; selles ongi asi, et mitte millestki sugukondlikust siin sisuliselt juttu ei ole. Pühal Venemaal ei ole lokaalseid tundemärke. Tal on ainult kaks tundemärki: esimene – olla mingis mõttes terveks maailmaks, mis mahutab endasse isegi paradiisi, ja teine – olla tõelise usu maailmaks.” Meie ees on üks ühisteadvuse idee väljendusi, ikka seesama mõte kõikide ühinemisest kogu maailmaga, s.t. kogu inimkonna vendluse, jumalikust armastusest lähtuva armastuse idee väljendus.
Mihhail Dunajev,
Moskva Vaimuliku Akadeemia õppejõud
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi