Puhta südame palaval palvel
Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Aleksius II-e korraldusel organiseeriti Vene Õigeusu Kiriku kõikides piiskopkondades Kristuse Sünni 2000-ndaks aastaks laste joonistus- ja kirjandivõistlused teemal “Kristuse Sünd — Jumala lihakssaamise 2000. aastapäev” pühapäevakoolide, õigeusu gümnaasiumide ja lütseumide õpilaste vahel. Moskva Patriarhaadi usuhariduse ja katehheesi osakond koos Kirjastuse Nõukoguga organiseerisid ja viisid läbi kirjandite võistluse VII Rahvusvahelise Jõuluseminari raamides. Kirjandikonkursi läbiviimise komisjonile laekus 52 tööd. Toome siinkohal ära esimese preemia saavutanud kirjandi.
Vanemad on mulle rääkinud, et kahe aastaselt tundsin ma juba kõiki tähti, nelja aastaselt  aga oskasin täiesti talutavalt lugeda. Viie aastaselt, kui ma juba soravalt lugesin, ostis ema mulle laste Piibli. See raamat meeldis mulle väga, väga. Selles oli hulk pilte kõige erinevamatel teemadel Jeesuse Kristuse, Inglite, Peainglite ning pühade Apostlite elust.
Veel varem jutustas ema mulle Jeesuse Kristuse Sündimisest, Tema elust maa peal inimeste keskel ja Taevasseminemisest. Nüüd võisin ma ka ise vaadata pilte Jeesuse Kristuse elust, tekstist aga saada teada üksikasju Tema ja Ta elu kohta.
2000 aastat tagasi tuli Issand ühel külmal talvisel ööl maailma. See juhtus koopas Petlemma linna lähedal. Ta tuli maa peale väikese abitu lapsena. Härg ja eesel soojendasid teda oma hingeõhuga. Neitsi Maarja hoidis Teda oma kätel. Lapsuke säras vaikselt. Aga Petlemma taevas siras täht. See valgustas oma kiirtega teed karjasele, kes tulid koopa juurde. Olen neid Piiblis palju kordi pildi peal näinud. Ning mitu korda olen ka ise värvidega maalinud seda jõuluöö pilti: koobast Neitsi Maarja kujuga, väikest Kristust sõimes ning sisseastuvaid karjaseid. Kas nad võisid teada, et Temal — Jumala Pojal — seisab ees surm Kolgatal, et näidata inimestele kätte pääsemise tee? Kes oleks võinud arvata, et sellest ööst, kui Ta sündis, Tema tähe tõusmisest taevalaotusesse algab uus ajaarvamine?
Minu ema ütleb, et sellest ajast on jõuluöö kõige kaunim ja suursugusem öö kogu laias maailmas. Sellega võib võrrelda üksnes Kristuse Ülestõusmise paasaööd. Kogu loodus tardub salapärases ootuses. Tuul, puud ja lumi jäävad kuulama seda unustamatut jumalikku meloodiat. Kui sajab lund, siis on iga helbeke justkui elus. See kõik tundub mulle Jumala armulikkusena, kes kaunistab oma loodud maailma. Ma tänan Issandat kogu südamest maailma ilu eest.
Kirikutes on valge ja pidulik. Iga nurgake, iga küünal, iga kivi on hingestatud. Kõlavad imelised jõululaulud. Inimesed maa peal ja Inglid taevas laulavad Jumalale kiituselaulu.
Jõgedes voolab jääkaane all vesi. See kannab üle kogu maailma laiali uudise, et Kristus on sündinud. Täht helendab nagu tookord Petlemmas, kus ta juhatas teed Kristuse kummardajatele. Nii juhatab Õigeusu Kirik ka praegu teed pääsemisele.
Ema ütleb, et pääsemiseks on vaja uskuda Issandat Jumalat, omada puhast südant ja armastada teisi inimesi. Ma arvan, et usk ja usaldus on väga sarnased sõnad. Ma usaldan Jumalale oma kõige salajasemad mõtted. Mulle tundub, et ka Jumal usaldab mind. Ma loodan sellele. Ma käin vanematega kirikus. Palvetades palun ma Jumalalt, et poleks halbu inimesi ja sõnu, et poleks sõdu, tapmisi ja nälga, haigusi, narkootikume ja joomist. Ma tunnen kaasa õnnetutele inimestele. Ma tahaksin väga, et kõik inimesed usuksid Jumalasse. Minu suureks kurvastuseks on minu vanaisa uskmatu. Ja mina palvetan, et Issand ei jätaks teda oma armulikkusest ilma. Ma ise olen ka vahel sõnakuulmatu või kangekaelne või pisut laisk, millega kurvastan oma vanemaid. Kõigest sellest räägin ma pihil preestrile. Enne pihti on mul alati natuke hirm. Aga peale armukarikat olen rahulik ja rõõmus.
Armastan väga oma pühapäevakooli Andrei Rubljovi muuseumi juures Päästja-Andronnikuse kloostris. Meie koolis on väga head õpetajad. Meile loetakse ette ajaloolisi kirjutisi, jutustatakse kirikuarhitektuuri ajaloost. Me valmistame kirikute ja vanade linnade makette, käime ekskursioonidel. Kristuse Sünnipühal on meil aga etendus ja pidusöök.
Minu isa, kes on siin maailmas elanud hoopis kauem kui ema, jutustas mulle, kuidas valmistuti jõuludeks tema lapsepõlves. Jõululaupäeval keedeti nisuputru rosinate ja meega ning kisselli kuivatatud pirnidest, õuntest ja ploomidest. Valgele laudlinale pandi peotäis lõhnavat heina ning selle peale kutjaa, mida söödi kirikust tulles, kui esimene täht oli tõusnud. Hommikul pandi lauale maiustused ja küpsetised, mida ema oli küpsetanud vene ahjus. Ning suur päts omatehtud leiba. Suurtele vaagnatele tõsteti aga praetud piimapõrsas ja hani.
Peale sõda tuli isa koos vanematega linna tagasi ning siis laulis ta jõulude ajal naabermajade akende all jõulusandilaule ja trooparit “Sinu Sündimine, Kristus, meie Jumal...” Selleks pidi pererahvas laskma minu isa enda juurde tuppa. Lõpetanud laulmise, puistas ta laias kaares kõikidesse nurkadesse maha nisu, mida ta hoidis taskus, ja lausus sinna juurde: “Külvan, külvan külvikest, uuel aastal õnnitlen!” Koju saabus ta alati terve kotitäie maiustustega. Ma imestan, kuidas ta küll kedagi ei häbenenud ega kartnud.
Veel pajatas isa mulle, kuidas Jumal oli lapsepõlves võtnud kuulda tema palavat palvet. See juhtus kuival ja kuumal suvel. Juurviljaaed, mida harisid isa, tema õde ja ema, minu vanaema Maria Fjodorovna, oleks vajanud hädasti kastmist. Kuid külakaevus jätkus vaevu vett joogiks. Minu väike isa käis närtsinud peenarde vahel ning palvetas palavalt, paludes Jumalalt vihma. “Armas Jumal! Ma tean, et Sa oled olemas. Jumal, ma tean, et Sa suudad kõike. Kingi elu neile kuivanud taimedele, tomatitele, kurkidele ja arbuusidele, mis ma istutasin koos oma emaga. Ilmuta oma jõudu, armas Jumal!” hüüdis isa Jumala poole ning vaatas puhast pilvitut taevast, lakkamatult risti ette lüües. Ta palvetas kaua ja tuliselt ning uskus, et vihma hakkab sadama, et Jumal annab vihma. Ning vihm, väike vihm, sama väike nagu minu isa, kastis ära isa peenrad tema palvetamise ajal, ehkki taevas polnud pilveraasugi. Juurvili oli päästetud. “See oli vihm, mille Jumal andis puhta südame palava palve eest, ning märk sellest, et elu püsib usul ja palvel,” ütleb isa.
“Ilma usuta ei jää me ellu ega saa päästetud,” kordab ka ema tihti. Mina tahan aga pääseda ning sattuda Taevariiki, ja tahan ka, et kõik teised pääseksid ja Taevariiki satuksid: ema ja isa ja vanaisa, kes Jumalat ei usu ega palveta, ning kõik minu klassikaaslased ja õpetajad, ja kõik, keda ma tunnen ja ei tunne, need, keda olen näinud ja ei ole näinud, ning need, keda ma kunagi ei näe ega saa tundma. Ma palvetan enda ja nende eest ning palun andestada kõikidele patustele ja õigetele, tugevatele ja nõrkadele, elavatele ja surnutele. Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, ole meile, patustele, armuline!
Stepan BABANIN, 9 aastane,
Moskva 1270. kooli 3. klassi õpilane
(“Moskva Patriarhaadi Ajakirja” järgi)
Tagasi
Esileheküljele