Apostlid Peetrus ja Paulus
Tänasel päeval mälestab Püha Kirik jumalakartuses pühasid, ausaid ja kiiduväärseid apostleid Peetrust ja Paulust.
Püha Peetrus, Jeesuse Kristuse kõige innukam järgija, sai Tema jumalikkuse kõrge tunnistamise eest: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg” vääriliseks kuulma Päästja suust vastust: “Õnnis oled sa, Siimon... Ja mina ütlen sulle ka: sina oled Peetrus, ja sellele kaljule (petra) ma ehitan oma kiriku” (Mt 16,16-18). “Sellele kaljule” (petra), sellele sinu ütlusele: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg”, sellele sinu tunnistusele ehitan oma  Kiriku. Sest “sina oled Peetrus”: Peetrus tuleneb sõnast “kalju” (petra), mitte “kalju” (petra) ei tulene Peetrusest, täpselt samuti, nagu kristlane tuleneb Kristusest, mitte Kristus kristlasest. Tahate teada, millise “kalju” (petra) järgi on apostel Peetrus saanud oma nime? — Kuulake siis apostel Paulust: “Sest ma ei taha, vennad, et teil oleks teadmata, et meie esiisad olid kõik pilve all ja läksid kõik merest läbi, ja ristiti kõik Moosesesse pilves ja meres, ja sõid kõik sama vaimulikku rooga ja jõid kõik sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis neid järgis. Ent see kalju oli Kristus” (1Ko 10,1-4). Vaat millisest “Kaljust” tuleneb Peetrus!
Meie Issand Jeesus Kristus valis oma maise elu viimastel päevadel, oma inimsoo teenimise päivil oma õpilaste hulgast Jumala Sõna kuulutamiseks kaksteist Apostlit. Oma leegitseva innukuse eest sai apostel Peetrus teiste seas vääriliseks astuma esimesele kohale (Mt 10,2) ning olla justkui kogu Kirikut esindavaks isikuks. Seepärast öeldigi just talle peale tema tunnistussõnu: “Ma annan sinule Taevariigi võtmed, ja mis sa maa peal seod, see on taevas seotud, ja mis sa maa peal lahti päästad, on ka taevas lahti päästetud” (Mt 16,19). Sest need “võtmed” ja õiguse “siduda ja lahti päästa” sai mitte üks inimene, vaid Üks Kogumaapelne Kirik. Aga et tõepoolest Kirik selle õiguse sai, aga mitte üks erandlik isik, selleks pöörake tähelepanu Pühakirja teisele kohale, kus Issand räägib ühte ja sama kõigile oma Apostlitele: “Võtke vastu Püha Vaim!” — ja selle järel: “Kelledele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kelledele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud” (Jh 20,22-23); või “mis te iganes maa peal seote, on ka taevas seotud, ja mis te iganes maa peal lahti päästate, on ka taevas lahti päästetud” (Mt 18,18). Nõnda siis seob ja päästab lahti Kirik; Kirik, mis on ehitatud nurgakivile, Jeesusele Kristusele enesele (Ef 2,20). Kartku siis nii seotud kui ka lahtipäästetud: lahtipäästetud, et mitte langeda jälle tagasi; seotud, et mitte jääda igaveseks sellisesse seisundisse. Sest “õelat tabavad tema enese süüteod ja teda peetakse kinni tema enese patuköitega” (Õp 5,22); ei ole teist lahtipäästjat peale Püha Kiriku.
Mitte sellepärast ei usalda Issand peale Ülestõusmist oma vaimuliku karja hoidmist just Peetrusele, nagu näeks Ta karja hoidjana üksnes Peetrust, vaid sellepärast, et Peetrus oli esimene Apostlite hulgas ja justkui Kiriku esindaja; sealjuures, pöördudes ainult Peetruse kui Apostlite ülema poole, kiidab Kristus sel kombel heaks Kiriku ühtsuse. “Siimon, Joona poeg,” ütles Issand Peetrusele, “kas sa armastad mind enam kui needsinased?” ning Apostel vastab: “Jah, Issand, Sa tead, et ma Sind armastan”; ja ka teine kord küsiti tema käest, ja ta vastab ka teine kord; kui aga küsiti kolmas kord, muutub ta kurvaks, nähes, et teda justkui ei usuta. Ent kuidas võis teda mitte uskuda see, kes tundis tema südant? Ja sellepärast vastaski Peetrus peale seda: “Issand, Sa tead kõik, Sa tunned, et ma Sind armastan”. “Jeesus ütleb talle” kõigil kolmel korral: “Hoia mu lambaid kui karjane” (Jh 20, 15-17). Peale selle oli Päästja kolmekordsel pöördumisel Peetruse poole ja Peetruse kolmekordsel tunnistamisel oma Issanda ees veel eriline, Apostli jaoks headtegev eesmärk. See, kellele olid antud “Taevariigi võtmed” ja õigus “siduda ja lahti päästa”, sidus ise ennast kolm korda hirmu ja argusega (Mt 26,69-75), ning Issand päästab ta kolm korda lahti oma pöördumisega ning tema ise oma tugeva armastuse kolmekordse tunnistamisega. Kuid Kristuse vaimse karja hoidmine on antud kõigile Apostlitele ja nende järglastele. “Pange tähele iseendid ja kõiki karja,” pöördub apostel Paulus kiriku presbütrite poole, “kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille Ta on omandanud iseenese vere läbi” (Ap 20,28); ja apostel Peetrus koguduse vanemate poole: “Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sundusest, vaid vabast tahtest Jumala meele järele, mitte alatuma kasu tõttu, vaid innust, mitte isandaina valitsedes kogudusi kui liisuosi, vaid olles karjale eeskujuks; siis te saate, kui Karjasteülem ilmub, närtsimatu aupärja” (1Pe 5,2-4).
On tähelepanuväärne, et Kristus, öeldes Peetrusele: “hoia mu lambaid”, ei öelnud “hoia oma lambaid”, vaid hoia, hea sulane, Issanda lambaid. “Kas Kristus on jaotatud mitmeks? Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse?” (1Ko 1,13). “Hoia mu lambaid.” Sest “kiskjad hundid, hirmsad hundid, lahkõpetajad ning palgalised, kes ei hooli lammastest” (Mt 7,15; Ap 20,29; 2Pe 2,1; Jh 10,13), röövides võõrast karja ja tehes saagist justkui isikliku omandi, arvavad, et nad hoiavad omaenda karja. Mitte sellised pole head karjased, Issanda karjased. “Hea karjane jätab oma elu lammaste eest” (Jh 10,11), mis Karjasteülem ise tema hooleks on jätnud (1Pe 5,4). Ning oma kutsumusele truu apostel Peetrus jättis oma elu Kristuse vaimuliku karja eest, kroonides oma apostellust märtrisurmaga, mis nüüd on kogu maailmas au sisse tõstetud.
Ka apostel Paulus, kes oli endine Saul, muutus kiskjast hundist vaguraks tallekeseks; enne oli Kiriku vaenlane, pärast aga Apostel; enne Kiriku tagakiusaja, pärast selle kuulutaja. Saanud ülempreestritelt meelevalla tuua kõik kristlased seotuna hukkamisele, oli ta juba teel ja “turtsus ähvardamise ja tapmistega Issanda Jüngrite vastu” (Ap 9,1), ihates verd, kuid “kes Taevas elab, naeris tema üle” (Ps 2,4). Kui ta “Jumala kogudust” taga kiusates (1Ko 15,9) Damaskusele lähenes, siis hüüdis Issand talle Taevast: “Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” — Ma olen siin, Ma olen seal, Ma olen kõikjal: siin on Minu pea; seal on Minu ihu. Ärgem imestagem selle üle; me ise oleme ju Kristuse Ihu liikmed. “Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad. Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa” (Ap 9,4-5). Saul aga hüüdis “värisedes ning ehmatades”: “Isand, kes sa oled?” “Mina olen Jeesus,” vastas talle Issand, “keda sa taga kiusad”. Ning Sauliga toimub ootamatu muutus: “Issand, mida Sa käsid mul teha?” Ja ta kuulis Häält: “Tõuse üles ja mine linna: ja seal üteldakse, mida sa pead tegema” (Ap 9,5-6). Siis saadab Issand Ananiase: “Võta kätte ning mine sinna uulitsale” inimese juurde, “Saulus nimi” ja risti teda, “sest ta on mul üks väljavalitud nõu minu nime kandma paganate ja kuningate ja Iisraeli laste ette” (Ap 9,11,15). See nõu peab täituma Minu armuga. “Ananias vastas: “Issand, ma olen mitmelt kuulnud sellest mehest, kui palju kurja ta Sinu pühadele Jeruusalemmas on teinud, ja tal on siin meelevald ülempreestritelt siduda kõik, kes Sinu nime appi hüüavad” (Ap 9,13-14). Kuid Issand käsib Ananiast tungivalt: “Mine, sest ta on mul üks väljavalitud nõu... ja mina tahan temale näidata, kui palju ta peab Minu nime pärast kannatama” (Ap 9,15-16).
Ja tõesti, Issand näitas apostel Paulusele, mida too pidi Tema nime pärast kannatama. Ta õpetas Paulust tema usuvägitöödes ega jätnud teda köidikutes, ahelates, vangis ja laevahukus; Ise kannatas koos Paulusega tema kannatustes, Ise juhtis ta selle päeva juurde. Ühel ja samal päeval pühitseme mõlema Apostli kannatusi, sest olgugi et nad kannatasid erinevail päevil, kuid oma vaimult ja kannatuste läheduselt on nad üks. Peetrus käis ees, Paulus tuli aga varsti tema kannul, — enne Sauliks, seejärel aga Pauluseks nimetatu, muutes oma isikus uhkuse alandlikkuseks, nagu tema nimigi — Paulus, mis tähendab “väike, vähene, vähim”, seda näitab. Kes on aga peale seda apostel Paulus? Küsige temalt endalt, ta vastab teile ise: “Mina olen apostlite seast kõige vähem... vaid ma olen palju enam tööd teinud, kui nemad kõik, aga mitte mina, vaid Jumala arm, mis on minuga” (1Ko 15,9-10). Niisiis, vennad, pidades täna pühade apostlite Peetruse ja Pauluse mälestuspäeva, meenutades nende kõigeausamaid kannatusi, armastagem nende tõelist usku, püha elu, armastagem nende süütust, kannatusi ja kuulutuse puhtust. Armastades neis neid üllaid omadusi ning jäljendades nende suuri usuvägitöid, elades nende “eeskuju järele” (2Te 3,7) saavutame ka meie selle igavese õndsuse, mis on valmistatud kõigile pühakuile. Meie elu rada oli enne raskem, okkalisem ja keerulisem, kuid “et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber”, kes kõik seda rada mööda on käinud, on see nüüd meiegi jaoks muutunud kergemaks, siledamaks ja kergemini läbitavamaks. Esmalt astus seda rada mööda “meie Usuülem ja Lõpetaja” (He 12,2) Issand Jeesus Kristus Ise, Tema kannul tulid Tema kartmatud Apostlid, seejärel märtrid, noorukid, naised, neitsid ja suur hulk tunnistajaid. Kes aga tegutses nendes ja aitas neid sellel teel? See, kes ütles: “Sest minuta ei suuda teie midagi teha” (Jh 15,5).
Vaga Augustinus, Hippo Regiuse piiskop
Tagasi
Esileheküljele