Petseri klooster
1996. aastal seati pühima patriarhi Aleksius II-e õnnistusel sisse Petseri vagade isade kogu mälestuspäev neljandal pühapäeval peale Viiekümnepäevapüha, mis sel aastal langeb 27. juunile. Meie ajalehe eelmises numbris oli lugejatel võimalus tutvuda valitseja Korneliuse mälestustega Petseri kloostrist. Täna jätkame vestlust sellest kloostrist, tema iguumenist — vagast Korneliusest ja teistest isadest, kes selles pühas paigas oma vaimulikke vägitöid sooritasid.
Möödunud aastal tähistas Petseri klooster oma 525. aastapäeva. Rohkem kui viis sajandit on see klooster olnud ja jääb ka edaspidi selle näiteks, kuidas igaüks meist peab ehitama oma vaimulikku kindlust, mis kaitseb meid patujõudude pealetungi eest ja mille väravad peavad olema alati avatud armastusele ja halastusele.
Meile, kes me elame Eestis, on erakordselt tähtis tõdeda, et selle kloostri minevik on kõige tihedamal moel seotud eesti õigeusu ajaloolise saatusega. Ajaloo poole pöördumine on hädavajalik, kuna ajalugu tundmata ja mõistmata pole võimalik nii üksiku inimese kui ka terve ühiskonna kultuuriline ja vaimulik areng.
Petseri koopaid, mis on mungaelupidamiseks justkui loodud, tunti pärimuse järgi juba XIV sajandil. Sel ajal elasid neis juba erakutest usuvägilased, kelle hulgast on erilise kuulsuse saavutanud vaga Mark.
Vaga Joona (maailmas Joann) — Petseri kloostri rajaja ning esimene ehitaja — teenis esmalt koguduse vaimulikuna Liivimaal, Jurjevi linnas (praegune Tartu). Selles linnas oli ka teine õigeusu pühakoda — püha suurmärter Georgiuse kirik, kus oli preestriks Joona sõber Issidor. Jurjevisse, mille asutas 1030. aastal vürst Jaroslav, hakkasid XII sajandi keskel tungima katoliiklastest sakslased. XIII sajandil moodustatakse siin saksa katoliku piiskopkond eesotsas peapiiskopiga, kes aeg-ajalt korraldas siinsete õigeusklike kaupmeeste ja käsitööliste tagakiusamisi. Järjekordete rõhumiste ajal lahkus preester Joann koos naise ja lastega Jurjevist ning asus umbes 1470. aasta paiku Pihkvasse elama. Preester Issidori ning tema 72 koguduseliiget võtsid aga katoliiklased kinni ning saatsid märtrisurma.
Sellest teada saanud ning kurvastanud kogu südamest, et teda polnud arvatud vääriliseks kannatama apostliku õigeusu eest, otsustas Joann maailmast lahkuda. Saanud peagi kuulda “Jumala antud koopast” päris Liivimaa piiril, suundus ta naise ja lastega sinna, jäi seal paikseks ning hakkas mäe sisse kiriku jaoks koobast kaevama. Varsti haigestus ja suri tema naine, kes enne surma võttis vastu nunnapühitsuse nimega Vassa. Peale seda astus ka preester Joann mungaseisusesse, võttes uueks nimeks Joona ning pühendas kogu oma jõu koopakiriku ehitusele, mis pühitseti sisse 1473. aastal Jumalaema Uinumise pühal. Tänu vaga Joona töödele ja palvevägitegudele tekkiski tilluke klooster. Nii panid Liivimaa Jurjevis aset leidnud tagakiusamised aluse Petseri kloostrile.
Järgmised ajaloo leheküljed, mis kuuluvad juba XVI sajandisse, pajatavad meile sellest, et vaatamata Eestmaa vägivaldsele katoliseerimisele ei vaibu siin ka õigeusu kuulutamine, vaid saab tänu Petseri kloostri eestseisja, vaga Korneliuse misjonitegevusele koguni hoogu juurde.
Iguumen Kornelius pööras õigeusku paljud Petseri lähedal ja Pihkva järve kallastel elavad  eestlased ja setud. Ta hoolitses nende valgustamise ja elukorralduse eest, andes neile maad ning jagades heldelt Liivi sõjas kannatanud eestlastele ülalpidamispajukit kloostri tagavaradest. Tsaar Joann Groznõi andis kloostrile kaitsekirja, milles käskis mitte kohut mõista iguumen Korneliuse ja vendade ning nende juures ennast varjavate eestlaste üle.
Seoses Liivi sõja algusega ning sakslastele kuulunud Vastseliina kindluse vallutamisega vene vägede poolt suundus siia õigeusku kuulutama ka vaga Kornelius, võttes enda peale kiriku ehitamise selles väikeses linnas. Peale selle ehitas ta vastristitud eestlaste jaoks veel kaks kirikut: Kolmainu kiriku Agaveres, Ahero järve ääres Valgamaal ja Kristuse Sündimise kiriku Tabina järve äärde Võrumaal. Need kirikud varustati vaimulikkonnaga, kirikuriistadega ja ülalpidamisega.
1560. aastal sai iguumen Kornelius õigeusklike rõõmuks ühe Jumala imeteo tööriistaks. Tsaari väejuhid piirasid Viljandi linna. Jumalaema Uinumise pühal saatis Kornelius sõdalastele prosfora ja püha vett. Vaevu oli iguumeni saadik tema õnnistusega kohale jõudnud, kui vene kahurikuulidest süttisid põlema vaenlase toidulaod ning kindlus andis alla.
Vaatamata sellele, et peale Venemaale õnnetult lõppenud Liivi sõda need kirikud hävitati, hakkas õigeusk veel hiljutiste paganate südametes siiski kinnituma. Sellest annab tunnistust terve rida nii sega (vene-eesti-setu) kui ka puhtaid setu õigeusu kogudusi, mis tegutsevad Petserimaal tänase päevani.
Oma raamatus “Õigeusk Eestis” osutab pühim patriarh Aleksius II sellele, et “estide õigeusku pööramise fakti iguumen Korneliuse poolt tõendab ka troopari tekst, kus teda nimetati “apostlite kaasosaliseks”, kuna ta tõi “teisekeelsed tšuudid õpetuse ja ristimisega Jumala tunnistamise tõe juurde Jumala auks”.
Kaasaegsed pidasid Korneliust “oma püha ja kaine eluga munkadele pääsemise eeskujuks”. Tema ajal suurenes vendade arv 15-lt 200-ni. Iguumen Kornelius oli ka raamatute suur asjatundja ning huviline. XVI sajandi esimeseks pooleks oli kloostris loodud raamatukirjutamise kool, mille ülesandeks oli koguda nii teenistusraamatuid kui ka ilmalikku kirjandust ning Petseri ajalugu puudutavaid vanu ürikuid. 1531. aastal valmis vaga Korneliuse kroonika “Petseri kloostri alguse lugu”.
Teiseks vaga Korneliuse suureks tööks oli kloostri abikiriku rajamine Pihkvasse 1538. aastal, mis ehitati kivist ja pühitseti Jumalaema “Odigitria” ikooni auks. Kloostris endas rajas ta ikoonimaali-, puusepa- ja keraamikatöökoja ning sepikoja. Peale selle rajas ta kloostrisse ka uued kirikud: Jumalaema Rõõmukuulutamise kiriku, Jumalasünnitaja Kaitsmise kiriku ning Püha Nikolaose väravakiriku; lõpetas Suure kellatorni ehituse, varustades selle vajalike kelladega; kaunistas seinamaalingutega Rõõmukuulutamise kiriku ning Jumalaema Uinumise kiriku Petseri vagade Antoni ja Feodossi kirikuosa. Lõpuks, 1558-1565, püstitas ta kloostri ümber ka tugeva kindlusemüüri. Rahva hulgas on levinud pärimus, et kloostrimüüri ehitust saatis imeline edu: materjal saabus kiiresti kohale ning ka raha tööde eest maksmiseks ei lõppenud otsa.
Oma innukuse eest püha kloostri auks ning ligimese hüvanguks kannatas iguumen Kornelius palju laimamise läbi.
Kahtlustades laimujutu tõttu novgorodlasi ja pihkvalasi reetmises ja soovis Venemaast lahku lüüa, võttis tsaar Joann Groznõi ette enneolematult julma karistusretke Novgorodi vastu (1570). Peale novgorodlaste nuhtlemist suundus Groznõi Pihkvasse, mida ootas ees sama saatus. Algul tsaar linna ei puutunud: pihkvalased võtsid tsaari vastu soola-leiva laudadega ning muude kostitustega, alndlikult tee ääres põlvitades. Selsamal päeval oli kohalike vaimulike hulgas kohal ka Petseri kloostri iguumen Kornelius.
Senini pole ühest vastust küsimusele, mille eest, kus ja kuidas hukati Kornelius ja tema kaaslane Vassian Muromtsev. Nende surma kohta on olemas mitmeid versioone.
Petseri legendide kohaselt olevat iguumeni hukkamine toimunud kloostri väravate ees: “Vaga Kornelius võttis ristikäiguga (ristiga) vastu kloostrisse sisenevat tsaar Ivan Groznõid, kes ta oma käega mõõgaga surmas, kuid olles samas toibunud oma tavalisest haiglasest vihahoost, kandis vaga iguumeni surnukeha süles Jumalaema Uinumise kirikusse ning annetas patukahetsuse märgiks kloostrile kellad ning kulda pühadele ikoonidele raamide tegemiseks” (Petseri vaga Kornelius, M., 1909). Tänapäevani kutsutakse kloostriväravatest alla Jumalaema Uinumise peakirikuni viivat teed “veriseks teeks”.
Varsti pärast Korneliuse märtrisurma algas ka tema kui kohaliku pühaku eriline austamine Pihkvamaal. Selle reaalseks põhjuseks oli aga tema taevane eestkoste oma maise Isamaa eest 1581. aastal, mil Pihkvat piiras poola kuningas Stefan Bathory. Siis ilmutas Jumalaema end sepp Dorofeile, kes nägi vaga Korneliust koos teiste pühakutega ümbritsemas Pühimat Neitsit, kes palus oma Poega päästa linn jumalavallatute võõraste käest.
Vaga Kornelius kui Petseri kloostri iguumen on kõlbelise täiuse valgusallikas, aususe ja innukuse erakordne näide, kõrgeim Jumala poole palvetaja, kõikide tema poole pöördujate ning pääsemise suurt teed käivate inimeste abiline ja eestkostja.
Koostas Olga Kase
Tagasi
Esileheküljele