Ülempreester Gleb Kaleda
Perekond kui armastuse kool
Ülempreester Gleb Kaleda, geoloogia- ja mineraloogiateaduste doktor ja professor elas pika ja õnneliku elu täis tööd, ohte ja puudust.
Ta töötas alati suure vastutustundega, püüdmata vältida ülepingutust. Ohtudega oli ta harjunud noorpõlvest, kui ta tagakiusatud kiriku teadliku liikmena otsis Moskva lähistel tagakiusatud vaimulikke või usu eest arreteeritute perekondi, et anda neile üle küll tagasihoidlikke, kuid nende elu päästvaid abisaadetisi. Teinud läbi sõja reamehena, vaatas ta surmale silma kristliku kartmatusega, sest nägi igavest elu. Juba küpses eas otsustas ta võtta enda peale salajase preestriksolemise raske risti ning loobus alati kergelt ja kindlameelselt kõigest, mida pidas ülearuseks õigeuskliku perekonna elus — kergest ja edukast karjäärist ning materiaalse külluse otsingutest.
Ta oli õnnelik pereisa. Abiellus oma mahalastud pihiisa tütrega, kellega teda sidus pikki aastaid kestnud vaimulik sõprus ning ühised tööd tagakiusatud kirikurahva hüveks, — ning see kõigutamatule alusele rajatud abielu sai tema elu õnnistuseks. Kuus last kuulusid sellesse kodukirikusse ning selle kaudu ka Kirikusse, kus viibivad ka praegu, töötades jõudumööda selle hüvanguks.
80-ndate aastate algul, olles ümbritsetud täiskasvanud või täisealiseks saavatest lastest ning muudest noortest inimestest, otsustas isa Gleb jagada neile isalikke õpetussõnu oma perekonna loomiseks. Nii ilmus raamat “Kodukirik”, millest järgnevalt avaldamegi mõne katkendi.
Perekond sünnib kahe inimese armutundest, kellest saavad mees ja naine; nende armastusel ja üksmeelel põhineb kogu perekonnahoone. Sellest armastusest tuleneb ka vanemlik armastus ning laste armastus oma vanemate ja üksteise vastu. Armastus on pidev valmisolek anda ennast teisele inimesele, tema eest hoolitseda, teda hoida; rõõmustada tema rõõmu üle ning tunda kurbust tema murede üle, nagu oleksid need sinu enda omad. Peres peab inimene jagama teise kurbust ja rõõmu mitte ainult tunnetes, vaid ka elu ühtsuses. Abielus saavad mure ja rõõm ühisteks. Lapse sündimine, tema haigus või isegi surm — kõik see liidab abikaasasid ning süvendab nende armastust.
Abielus kannab inimene oma huvide ja maailmataju raskuskeskme endalt teisele, vabaneb omaenda egoismist ja egotsentrismist, süüvides ellu teise isiksuse kaudu: mingil määral hakkab ta nägema maailma nagu kahe inimese silmade läbi. Abikaasalt ja lastelt saadud armastus annab meile elutäiuse, muudab meid targemaks ja rikkamaks. Armastus abikaasa ja omaenda laste vastu levib pisut teisel kujul ka ülejäänud inimestele, kes justkui meie armsate kaudu saavad meile lähedasemateks ja arusaadavamateks.
Mungaelupidamine on kasulik neile, kes on rikkad armastusest, tavaline inimene õpib aga armastama abielu kaudu. Üks neiu tahtis minna kloostrisse, staarets aga ütles talle: “Sa ei oska armastada, mine mehele.” Abiellu astudes tuleb olla valmis igapäevaseks, igatunniseks armastuse vägitööks. Inimene armastab mitte seda, kes teda ennast armastab, vaid seda, kelle eest ta hoolitseb, ning see hoolitsus suurendab veelgi armastust selle teise inimese vastu. Peresisene armastus kasvab vastastikusel hoolitsusel. Pereliikmete erinevad võimed ja võimalused, mehe ja naise psühholoogia ning füsioloogia teineteist vastastikku täiendav iseloom loovad tungiva vajaduse tegusa ja tähelepaneliku armastuse järele teineteise vastu.
Abikaasade vastastikune armastus on väga keeruline ja rikas kompleks tunnetest, suhetest ja läbielamistest. Apostel Pauluse järgi koosneb inimene ihust, hingest ja vaimust (1Te, 5, 23). Nende inimolemuse kõigi kolme osa omavaheline täielik seos on võimalik vaid kristlikus abielus, mis annab mehe ja naise suhetele erandliku iseloomu, mida ei saa võrrelda mitte mingite muude inimsuhetega. Ainult seda võrdleb apostel Paulus Kristuse ja Kiriku suhetega (Ef, 5, 23-24). Sõpradega on meil vaimulikud, hingelised ja töised kontaktid, liiderdajaga ainult ihulised. Kas on võimalikud vaimulikud suhted inimeste vahel, kui eitatakse vaimu ja hinge olemasolu, kui väidetakse, et inimene koosneb üksnes ihust? On küll, kuna vaim eksisteerib sõltumatuna sellest, kas me tunnistame teda või mitte, kuid sellisel juhul on need suhted nõrgalt arenenud, teadvustamata ja pahatihti ka tugevasti moonutatud. Mehe ja naise kristlikud suhted on kolmsed: ihulised, hingelised ja vaimulikud, mis teebki need püsivateks ja purunematuteks. “Mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks ihu” (1Mo, 2, 24; vt. ka Mt, 19, 5). “Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu” (Mt, 19, 6). “Mehed, armastage oma naisi,” kirjutas apostel Paulus, “nõnda nagu ka Kristus on armastanud kogudust...” ja edasi: “Nõnda peavad mehedki oma naisi armastama nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese ihu, vaid igaüks toidab ja hoiab seda” (Ef, 5, 25,28-29).
Apostel Peetrus kutsus üles: “Mehed, elage naisega targasti (...) ja osutage neile austust, sest nad on elu armuanni kaaspärijad nagu teiegi” (1Pe, 3, 7).
Saint-Exupery sõnutsi on vaja igas inimeses näha Jumala saadikut maa peal. See tunne peab olema eriti terav oma abikaasa vastu.
Siit tulenebka tuntud ütlus: “Naine kartku meest” (Ef, 5, 33), — kartku teda solvata, kartku saada tema au häbistajaks. Karta võib armastuse ja austuse põhjusel, karta võib aga ka vihkamise ja hirmu põhjusel.
Hea, armuküllane kartus peab elama abikaasade südames, sest see sünnitab tähelepanelikkust armastatu vastu ning hoiab suhted puutumatuna. On vaja karta teha kõike seda, mis võib teist solvata ja kurvastada, või midagi sellist, mida ei söandaks hiljem tunnistada oma naisele või mehele. See on abielu säilitav hirm.
Kristlasest naise ihusse on vaja suhtuda armastuse ja austusega nagu Jumala loomingusse, nagu templisse, milles peab elama Püha Vaim. “Eks te tea, et te olete Jumala tempel,” kirjutas apostel Paulus (1Ko, 3, 16), — “või te ei tea, et teie ihu on teie sees oleva Püha Vaimu tempel” (1Ko, 6, 19). Isegi kui ihu võib alles potentsiaalis saada Jumala templiks, tuleb sellesse ikkagi aukartusega suhtuda. Naise ihu peab olema Püha Vaimu tempel, nagu ka mehe oma, kuid see on ka koht, kus salapäraselt sünnib uus inimelu, koht, kus luuakse see, keda vanemad peavad kasvatama osavõtuks oma kodukirikus kui Kristuse Kogumaapealese Kiriku liiget.
Rasedus, sünnitus ja rinnaga toitmine on need faasid perekonna elus, kus kas eriti selgelt tuleb ilmsiks mehe hoolitsev armastus oma naise vastu, või siis ilmneb tema egoistlik ja kirglik suhtumine. Sel ajal tuleb naist kohelda arukalt, eriti tähelepanelikult ja armastavalt, kui “nõrgemat astjat” (1Pe, 3, 7).
Rasedus, sünnitus, rinnaga toitmine, laste kasvatamine ja pidev hoolitsus üksteise eest — need kõik on armastuse kooli okkalise raja erinevad astmed. Need on sündmused perekonna siseelus, mis aitavad kaasa palve tugevnemisele ja mehe tungimisele naise sisemaailma.
Kahjuks ei mõelda tihti sellele, et abielu on armastuse kool: armastuses otsitakse iseenda maksmapanemist, omaenda kire, või mis veelgi halvem, omaenda himuruse rahuldamist. (...)
Igasugune suhtumine naisesse või mehesse (väljaspool abielu või isegi abielus) kui vaid pelgalt ihulise naudingu allikasse on kristlikust seisukohast võetuna patt, sest see eeldab kolmainsa inimolemuse jagamist, teeb selle olemuse ühe osa asjaks iseendas. See annab tunnistust oskamatusest enda üle valitseda. Naine kannab last, mees aga jätab ta maha, sest naine ei suuda rahuldada mehe kirglikkust. Naine toidab rinnaga, mees aga lahkub perekonnast, sest naine ei suuda mehele pöörata piisavalt tähelepanu. Patt on isegi vastumeelselt minna koju raseda või väsinud ja põhjuseta (võib-olla ainult tundub nii) nutva naise juurde. Kus on siin armastus?
Abielu on püha, kui see Kiriku poolt pühitsetuna hõlmab kõiki kolme inimolemuse osa — ihu, hinge ja vaimu, kui abikaasade armastus aitab neil vaimselt kasvada ning kui nende armastus ei piirdu ainult iseendaga, vaid levib teistsugusel kujul ka lastele ning soojendab ümbritsevaid inimesi.
Sellise armastuse kooli tahaks soovida igaühele, kes on astumas või juba astunud abiellu. See muudab inimesed puhtamaks ning hingeliselt ja vaimulikult rikkamaks.
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi