“Omanda rahu vaim...”
Saarovi vaga Serafimi õpetustest
Ainult Kristuse pärast tehtud heategu võib tuua meile Püha Vaimu vilju.
Mõned ütlevad, et õli vähesuse all rumalatel neitsitel mõeldakse heategude vähesust elus. Selline tõlgendus pole mitte päris õige. Mis puudujääk võib neil olla heategudest, kui neid nimetatakse, ehkki küll rumalateks, kuid siiski neitsiteks? Neitsilikkus on ju kõrgeim voorus, seisund, mis on võrdne ingliseisundile, ja võiks iseenesest asendada kõiki teisi voorusi. Mina, armetu, arvan, et neil ei jätkunud siiski Jumala Kõigepühama Vaimu armu. Vooruslikult elades arvasid need neitsid oma vaimulikus rumaluses, et selles seisnebki kristlik elu. Elame vooruslikult ja sellega teeme Jumala tööd; aga sellest, kas nad olid saanud ka Jumala Vaimu armu, ei hoolinud nad sugugi... See aga, see Püha Vaimu omandamine, ongi õigupoolest see õli, mida neil rumalatel neitsitel ei jätkunud. Seepärast nimetataksegi neid rumalateks, et nad unustasid vooruse tarviliku vilja, Püha Vaimu armu, ilma milleta pole aga kellelgi võimalik pääseda, sest “Püha Vaimu läbi elab iga hing ja saab puhastamise läbi ülendatud ja Kolmainu Jumala läbi salal viisil täis püha valgust”. Püha Vaim ise asub meie hinge ja see on seesama Tema kui Looja asumine meie hinge ning Tema Kolmainsa Ühtsuse koosolemine meie vaimuga, mis kingitakse meile vaid siis, kui me kõigest jõust püüame omandada Püha Vaimu, mis valmistabki ette meie hinges ja ihus Jumala aujärge meie vaimuga kõikeloovaks koosolemiseks, Jumala vääramatu sõna järele: “Ma elan nende sees ja olen nende Jumal, ja nad peavad olema Mu rahvas”.
Vaat see — see ongi see õli mõistlike neitsite lampides, mis võis heledalt ja kestvalt põleda ning neitsid võisid nende põlevate lampidega ära oodata Peigmehe, kes tuli keskööl, ning minna koos Temaga rõõmu kotta. Rumalad neitsid aga, nähes, et nende lambid kustuvad, ehkki nad läksid kaupmeeste juurde ja ostsid õli, ei jõudnud õigeks ajaks tagasi, sest uksed olid juba suletud. Kaupmeeste turg on meie elu, pulmamaja uksed, mis sulguvad ega lase Peigmehe juurde — see on inimese surm, mõistlikud ja rumalad neitsid — kristlaste hinged, õli aga mitte teod, vaid nende kaudu saadav Kõigepühama Jumala Vaimu arm, mis muudab kaduva kadumatuks, hingesurma vaimueluks, pimeduse valguseks, meie loomuse lauda, kuhu nagu loomad on kinni seotud meie kired, Jumala templiks, Kristuse Jeesuse üle igavese rõõmutundmise heledaks kojaks.
***
Inimene koosneb hingest ja ihust ning seepärast peab tema elutee koosnema kehalistest ja hingelistest tegevustest, tegudest ja mõtetest.
Teguderohke elutee koosneb paastust, kasinuse pidamisest, valvamisest, põlvitamisest, palvest ja teistest ihulistest vägitöödest, millest seisabki koos kitsas ja vaevaline tee, mis Jumala sõnade kohaselt viibki igavesse ellu (Mt 7,14).
Kaemuslik elutee seisneb mõistuse püüdlemises Issanda Jumala poole, südamlikus tähelepanus, keskendunud palves ja selliste harjutuste kaudu vaimulikesse asjadesse süüvimises.
Igaüks, kes soovib elada vaimulikku elu, peaks alustama teguderohkest elust, ja alles seejärel asuma kaemuse juurde, sest ilma teguderohke eluta pole võimalik ka kaemus. Teguderohke elu puhastab meid patustest kirgedest ja tõstab tegeva täiuse astmele, rajades meile sellega teed kaemuse juurde. Sest ainult kirgedest puhastunud ja täiuslikud võivad asuda selle teise elu juurde, nagu võib näha ka Pühakirja sõnadest: “Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat” (Mt 5,8), ja püha Gregorius Jumalasõnaõpetaja sõnadest: “Kaemuse juurde võivad ohutult astuda vaid oma kogemuste poolest täiuslikud.”
Kui pole võimalik leida õpetajat, kes võiks meid juhtida teel kaemusesse, siis sellisel juhul peab juhinduma Pühakirjast, sest Issand ise käsib meil sellest õppida, öeldes: “Te uurite pühi kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu” (Jh 5,39).
***
Jumal ilmutab meile oma inimesearmastust mitte ainult siis, kui me head teeme, vaid ka siis, kui me solvame ja vihastame Teda oma pattudega. Kui kannatlikult talub Ta meie ülekohut! Ja kui karistab, siis kui armulikult! “Ära nimeta Jumalat õigusemõistjaks,” ütleb vaga Iisak, “sest sinu tegudes ei ole näha Tema õigusemõistmist. Tõsi, Taavet nimetas Teda nii õigusemõistjaks kui ka õigeks, kuid Jumala Poeg näitas meile, et Jumal on rohkem helde ja armulik. Kus on Tema õigusemõistmine? Me olime patused, Kristus aga läks meie eest surma” (Süüria Iisak “90. Sõna”).
***
Usk on vastavalt vaga Antiookiuse õpetusele meie Jumalaga ühinemise algus: tõeliselt usklik on Jumala templi kivi, mis on valmistatud Jumal Isa hoone jaoks ja tõstetud kõrgele Jeesuse Kristuse väega, s.t. ristiga ning Püha Vaimu armu abil.
***
Kui inimene ei hoolitse liigselt iseenda eest armastusest Jumala vastu ja voorusetegude tegemiseks, teades, et Jumal ise hoolitseb tema eest, siis selline lootus on tõeline ja tark. Kui aga inimene paneb kogu oma lootuse iseenda tegudele, Jumala poole pöördub aga palvega vaid siis, kui teda tabavad ettenägematud hädad, ja tema, leidmata omaenda jõul vahendeid nende ületamiseks, hakkab lootma Jumala abile, siis selline lootus on tühine ja väär. Tõeline lootus otsib ainult Jumala Riiki ning on kindel, et kõik vajalik siin ajalises elus saab talle tingimata antud.
Südames ei saa olla rahu, kuni ta pole omandanud sellist lootust. Selline lootus aga toob südamesse piisvalt rahu ning rõõmu. Selle lootuse kohta laususid Päästja pühimad huuled: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise” (Mt 11:28).
***
Oma ihult on inimene nagu süüdatud küünal. Küünal peab ära põlema ning inimene peab surema. Kuid tema hing on surematu, seepärast peamegi rohkem hoolitsema oma hinge kui oma ihu eest: “Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks? Või mis lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest” (Mt 16:26), mille eest ei saa teatavasti miski siin maailmas lunarahaks olla? Kui üks hing on juba iseenesest kallim kogu maailmast ja maailma kuningriigist, siis Taevariik on veel võrratult kallim. Hinge aga peame kõige kallimaks sel põhjusel, nagu ütleb Makarius Suur, et Jumal ei soostunud suhtlema ja ühinema oma vaimuliku olemusega mitte mingi nähtava olendiga, vaid üksnes inimesega, keda Ta armastab üle kõige loodu.
***
Millest see tuleb, et me oma ligimesi hukka mõistame? Sellest, et me ei püüa iseennast tundma õppida. Kes on ametis iseenda tundmaõppimisega, sel pole aega teiste puudusi märgata. Mõista hukka iseennast ja sa lakkad teisi hukka mõistmast. Mõista hukka halb tegu, tegijat ennast aga mitte.
Ennast peab pidama kõikidest kõige patusemaks ja ligimesele iga tema pahateo andeks andma. Vihata on vaja üksnes saatanat, kes teda eksitas. Mõnikord tundub meile, nagu teeks teine inimene halba, tegelikult aga on see tegija hea kavatsuse kohaselt hoopis heategu. Kusjuures patukahetsuse uks on kõigile avatud ning pole teada, kes sellest enne sisse astub — sina, kes sa hukka mõistad, või see, keda sa hukka mõistsid.
***
On tarvis alati kannatada ja mis ka ei juhtuks, võtta see Jumala nimel tänuga vastu. Meie elu on igavikuga võrreldes vaid üks hetk. Ning seepärast ei maksa meie praegune aeg, nagu ütleb apostel, mitte midagi, võrreldes selle tulevase auga, mis meile ilmsiks saab (Ro 8,18).
***
Ihu on hinge ori, hing aga kuninganna. Seepärast juhtub tihti, et Jumala armust kurnavad haigused meie keha. Haiguste tõttu annavad kired järele ja inimene tuleb mõistusele. Vahel aga sünnib ihuline haigus kirgedest. Kes talub haigust kannatlikult ja tänuga, sellele saab see vägitööks või isegi enamaks.
***
Ei tule teha ühtegi üle jõu käivat vägitööd, vaid on vaja püüda, et sõber — meie ihu — oleks ustav ja võimeline vooruslikuks eluks. On vaja käia keskteed, kaldumata paremale või vasakule (Õp 4,27): vaimule anda vaimulik, ihule aga ihulik, mis on vajalik ajutise elu hoidmiseks. Ka ühiskondlikus elus ei pea ära ütlema sellest, mida see meilt seaduslikult nõuab, nagu ütleb Pühakiri: “Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale” (Mt 22,21).

Tagasi
Esileheküljele