Kuremäe Pühitsetud Mäe Jumalaema Uinumise nunnaklooster
Pakume lugejaile tutvumiseks Kuremäe kloostri tekkeloole pühendatud peatükki pühima patriarhi Aleksius II-e raamatust “Õigeusk Eestimaal”.
1891. aastal, mil Riia ülemhingekarjaseks oli kõrgestipühitsetud Arseni ja Eestimaa kuberneriks S. Šahhovskoi, avati nende erakordselt tõhusal kaasabil Jõhvi raudteejaamast 22 kilomeetrit lõuna pool, Pühitsetud (Jumalasünnitaja) mäel Jumalaema Uinumise nunnaklooster. /.../
1. aprillil 1886 teatas Eestimaa kubermangu sandarmeeria ülem S. Šahhovskoile, et Mentaki mõisas Iisaku koguduses on koht, mis põliselanike sõnutsi oli määratud õigeusu kiriku rajamiseks ning selle kiriku plaangi oli esitatud S.Peterburi Vaimulikule Konsistooriumile. Kes ja kunas oli taotlenud selle kiriku ehitamist, on jäänudki teadmatuks. Kahjuks ei tehtud vene võimude mõistmatuse või ükskõiksuse tõttu midagi õigeusu kinnitamiseks seal, kus vene talupojad olid juba 16. sajandil oma agaruses ja austuses selle püha paiga vastu “söandanud” püstitada kabeli.
Kuid oli veel üks paik — mägi, mida luterlastest eestlased kutsusid Kuremäeks, õigeusklikud Jumalasünnitaja Mäeks, kõik koos aga Pühtitsaks, s.o. Pühitsetud Mäeks.
Väga vana pärimus, mis on kirja pandud Peipsi järve kaldal asuva Vasknarva küla prohvet Eelija õigeusu kiriku kroonikas, pajatab sellest, kuidas kord nägi üks eestlasest karjane Pühitsetud Mäel suursugust naisterahvast, kes oli ümbritsetud kiirgavast valgusest. Kui karjus mäele lähemale läks, kadus nägemus, ent niipea, kui ta karja juurde tagasi pöördus, ilmus see taas nähtavale. Karjus kutsus järgmisel päeval ühekülamehed kaasa ning kõik kordus samuti, nagu oli olnud eelmisel päeval. Nad nägid jälle sama ilmutust, mis lähemale minnes otsekohe kadus. Järgmisel päeval tulid paljud eesti talupojad seda imet vaatama. Kuju, mis talupoegade lähenedes kadus, ilmutas end taas. Siis ronisid talupojad mäe otsa ning leidsid sellest paigast, kus imeline nägemus oli ilmunud, ühe vana männi alt Jumalaema Uinumise ikooni. Nad võtsid ikooni ja andsid selle Jaama küla õigeusklikele talupoegadele, jutustades neile, kuidas see oli leitud: “Võtke see endale, me ei palveta pühakujude ees, teie aga palvetate”. Õigeusklikud võtsid ilmutatud ikooni harduse ja rõõmuga vastu ning ehitasid sellele kohale tillukese kabeli Jumalaema Uinumise auks, pannes pühakuju sellesse kabelisse. Sellest ajast peale tuli igal aastal 15. augustil mõni Narva katedraali vaimulik, et siia kogunenud palveränduritele teenistust pidada. Seejärel viidi ikoon Narva katedraali. Kui Vasknarva külla kirik ehitati, peeti Pühtitsa kabelit 1818. aastast selle kiriku alla kuuluvaks ning Jumalaema imettegev ikoon pandi Vasknarva kirikusse, kust see igal aastal 15. augustil ristikäiguga Kuremäele kanti.
Selle pärimuse kõrvutamine andmetega luteri pastori külastusprotokollist lubab kabeli ehitamise ajaks määrata 16. sajandi teise poole. Seda kinnitab ka asjaolu, et pärimuse järgi leidsid ikooni eesti talupojad, kes mõistsid küll ilmutatud pühakuju tähendust õigeusklike jaoks, kuid eitasid ise pühakujude kummardamist. Siit võib järeldada, et salapärane nägemus mäel, ikooni saamine ning selles pühas paigas kabeli püstitamine agarate õigeusklike talupoegade poolt toimus juba pärast seda, kui Lutheri õpetus oli eestimaal katoliikluse välja tõrjunud.
1842. aastal laskis Rakvere kaupmees Nesterov, kes oli Pühtitsa Jumalaema Uinumise ikooni kaudu paranenud raskest haigusest, restaureerida kabeli ja kaunistada pühapildi ülekullatud hõbedast kattega. Veel kord restaureeriti ja kaunistati kabel 1876. aastal Vasknarva kirikuvanema, talupoeg Andrei Abramovi eestvedamisel, kes lasi kabelisse ka ikonostaasi püstitada.
Mäe põhjaküljel, Jumalaema Uinumise kabeli kõrval asub iidne kalmistu. Selle tekkimise aeg on teadmata, kuid kohaliku pärimuse järgi on siia maetud vene sõdalased. Sõjavarustuse ja raudrüüde järgi, mis leiti 19. sajandil kääbastel toime pandud väljakaevamistel, võib aga oletada, et need hauad on tekkinud Neeva vaga õigeusulise suurvürsti Aleksandri sõdade aegu Liivi ordu rüütlitega. Mäejalamil, selle astangu vastas, kus asub kabel, voolab allikas, mille juurde sooritati iga aasta 15. augustil ristikäik. Mitte ainult õigeusklikud, vaid kogu ümbruskonna rahvas peab seda allikat eluandvaks ja ravivaks. Eestlased nimetasid seda “Päästja pühaks allikaks” või “puhtaks allikaks”. Ehkki see allikas asus  Kurtna mõisa maadel, seejärel läks aga koos maaga ühe luterlasest talupoja omandusse, peeti seda alati õigeusu kabeli juurde kuuluvaks ning Vasknarva koguduse liikmed püstitasid 1. augustil 1882 selle kohale puidust varikatuse, mida ehtis rist. Ent ristikäigud allika juurde toimusid läbi suurte raskuste: juurdepääsu eest kabelile ja allikale pidid õigeusklikud maksma suurt raha mõisnikule, kelle valduses mägi oli. Vasknarva kiriku kroonika ning kohalikud pärimused pajatavad paljudest tervenemise juhtudest, mis toimusid kas ikoonist või allikaveest.
18. ja 19. sajandil levis kuuldus imettegevast ikoonist üle kogu Venemaa ning 15. augustiks, Jumalaema Uinumise pühaks võis Kuremäel kohata palverändureid mitte ainult Eesti- ja Liivimaalt, vaid ka teistest, eriti aga Pihkva, Peterburi ja Novgorodi kubermangudest, kusjuures mitte ainult õigeusklikke, vaid ka luterlasi.
Pooleteise kilomeetri kaugusel Jumalaema Uinumise kabelist, Sompa külas oli Pühtitsa kloostri asutamise ajal veel üks väike kabel, milles hoiti viite ikoonitahvlit. Kahel neist võis vaevu eristada Jumalaema “Oranta” ikooni ja Jumalaema Ahtõrski ikooni. Kohaliku rahvapärimuse järgi oli sellel kohal olnud teine kabel, kus paiknes püha Nikolause ilmutatud pühakuju. Kuid 1820. aastal põlesid küla ja kabel maha. Kui tules kannatada saanud oma taresid üles ehitama hakkasid, ilmus kahele talupojale unes püha Nikolaus ja ütles: “Aina rabelete oma majade kallal, aga minu maja eest ei hoolitse keegi, ning minu enda jätate kaevu.” Varsti leidsid talupojad tõepoolest külakaevu põhjast ikooni. Nemad ehitasidki selle sündmuse auks väikese kabeli, iidne ilmutatud ikoon aga läks hiljem kaduma, ehkki kabelit nimetati endiselt Nikolause kabeliks.
1884. aasta 15. augustil saatis Riia piiskop, kõrgestipühitsetud Donat (Babinski-Sokolov) Pühtitsasse Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku preestri, isa Karp Tiisiku jumalateenistuse läbiviimiseks eesti keeles. Suure hulga (500 inimest) usklike ees, kes olid kogunenud pühitsema seda päeva, lausus ta pika jutluse, talupoegadele jagati aga laiali eestikeelseid usuteemalisi raamatuid ja brošüüre. Paljud avaldasid soovi, et ka edaspidi peetaks jumalateenistusi ja jutlusi eesti keeles. Usklikud kaebasid, et suurte vahemaade tõttu (20-25 km) saavad nad vaid harva kirikusse, samal põhjusel ei külasta ka vaimulikud ja pastorid kunagi nende külasid. Peale seda käis preester K. Tiisik veel korduvalt Kuremäel (28. oktoobril 1884, 17 veebruaril ja 14. aprillil 1885), ning kabel oli alati täis palvetajaid.
Eestimaa kuberner, vürst S. Šahhovskoi nägi nendes sündmustes siduvat lüli, mis aitaks kaasa vene ja eesti rahva ühinemisele õigeusu kaitse all. Ta oli arvamusel, et Pühtitsa pühakujul, mida rahvas ise oli sajandeid säilitanud ja hoidnud, on sellel Venemaa äärealal täita ajalooline ülesanne ning seepärast on vajalik rajada sellesse paika klooster. /.../
Esimesed eestikeelsed õigeusu jumalateenistused Kuremäel toimusid  just sel ajal, kui Põhja-Liivimaal, enamasti Haapsalu maakonnas ja saartel, kasvas eesti talupoegade hulgas õigeusu kirikuga ühinenute arv. Luteri vaimulikkond mõistis, et see liikumine võib levida ka Kuremäe piirkonda, seda enam, et siin elas palju venelasi. Juba peale isa Karp Tiisiku teistkordset Kuremäel viibimist 1884. aasta oktoobris hakkasid luteri pastorid Jõhvist ja Iisaku kogudusest igal pühapäeval kordamööda külastama Lehtjõe ja Sompa külade kogudusi ning siin teenistusi pidama. 1885. aasta aprillis aga asuti Jumalasünnitaja mäel, vaid 200 meetri kaugusel Jumalaema Uinumise kabelist, ehitama luteri kirikut. Ehitust alustati omavoliliselt, ilma valitsuse loata ning see viidi läbi vahendite eest, mida Eestimaa aadelkond selleks puhuks heldelt eraldas. /.../
Kuid vürst S. Šahhovskoi jätkas energiliselt alustatud ettevõtmist: 1885. aasta detsembris määrati Kuremäele alaline vaimulik Johannes Johanson ning avati kihelkonnakool, kuhu asus õppima 22 õpilast. Talupoeg Andrejevilt renditi hooned kirikuteenrite jaoks.
Mõisnik Tickhofilt 30 tiinu maa võõrandamise ja luteri kiriku ebaseadusliku ehituse alustamise küsimust vaadeldi korduvalt erinevates õigus- ja finantskomisjonides. Lõpuks murdis keiserlik käsk 22. aprillist 1891 maade võõrandamise kohta vastava tasu eest luteri vaimulikkonna ja mõisnike vastupanu. Olulist rolli etendas siin ka Jõhvi Vennalik selts, mis oli asutatud 1887. aastal S. Šahhovskoi initsiatiivil kui Baltimaade õigeusu Kristus Päästja ja Jumalaema Vennaliku seltsi osakond kindral-kuberneri abikaasa, vürstinna J. Šahhovskaja eestseismisel. Oma peamist ülesannet nägi Vennalik selts õigeusklike orbude järelvalves ja kasvatamises, samuti aga meditsiinilise abi osutamises maainimestele seltsi poolt loodud varjupaikades ja haiglates usutunnistusest hoolimata. Lähim eesmärk oli aga nunnakloostri rajamine Jumalasünnitaja mäele, kuhu oleks võinud koondada Jõhvis avatud heategevad hoolekandeasutused. /.../
Peale maatüki võõrandamist Jõhvi Vennalikule seltsile lubas Püha Sinod asutada Pühitsetud Mäele Kuremäe Jumalaema Uinumise naiskloosterkonna sellise hulga õdede jaoks, mida kloosterkond ise on võimeline oma jõududega ülal pidama. Kloosterkonna pidulik avamine määrati 1891. aasta Jumalaema Uinumise pühale. Selleks päevaks lõpetati mäel õdedele mõeldud puumaja ehitus ning keiser kinkis kloosterkonnale rikkalikud preestrirüüd. Varsti ostis Jõhvi Vennalik selts õdedele kaks Jumalasünnitaja mäe naabruses asuvat 200 tiinust maatükki ühes täieliku majapidamise ja inventariga. Luteri kirik ehitati ümber õigeusu kirikuks ning 13. augustil 1892 asetas peapiiskop Arseni “luteri kiriku vundamendist leitud kirjaliku dokumendi asemel, kus oli öeldud, et kirik asutati võtmaks kasutusele abinõusid õigeusu vastu” aujärje alla metalltahvli kirjaga, et kirik on ehitatud Kõigepühama Jumalasünnitaja Uinumise auks.
Selle aasta jooksul ehitati peakiriku kõrvale keldrikorruse ja verandaga puumaja söögisaaliks, kirikust kirdesse aga hoone kelliate jaoks ning pisut eemale suur hoovimaja haigla jaoks. Kõik need hooned pühitses piiskop Arseni suure hulga palverändurite osavõtul. 14. augustil pandi nurgakivi kellatorniga Pühale väravale. Õdede arv kloosterkonnas ulatus juba üle 30. Uude peakirikusse toodi üle ka pühadus — Jumalaema Uinumise ikoon. Jõhvi Vennaliku seltsi vahenditega avati juba 1891. aastal kloosterkonna juurde varjupaik kehvikute lastele, järgmisel aastal alustati ka haigete vastuvõtmist kloostri haigemajja. Püha Sinodi määrusega 23. oktoobrist 1892 sai kloosterkond kloostri staatuse ning samuti viidi juba täies ulatuses sisse kloostri jumalateenistuste ring. Kuuletujate arv küündis selleks ajaks juba kuuekümneni. Neist moodustati kaks koori, millest üks laulis kiriku-slaavi, teine aga eesti keeles. Jutlusi peeti kloostrikirikus samuti kahes keeles.
Klooster tõmbas kohalikke elanikke ligi mitte ainult jumalateenistuste ja jutlustega, vaid ka oma heategevusega. Kloostri alluvusse anti samuti kolm kabelit: Kuremäe püha Nikolause kabel (mis rajati 1891), Ovsovo küla Kristuse Sünni kabel (rajati 1892) ning Tallinnas Vene turul Neeva vaga õigeusulise suurvürsti Aleksandri kabel, mis oli ehitatud 1888. aastal vürst Šahhovskoi eestvedamisel.
Vürst Šahhovskoi, kes pidas kloostri rajamist üheks oma elu tähtsamaks ettevõtmiseks, nägi oma testamendis ette, et ta maetaks Kuremäele. Nii sündiski peale tema surma, mis saabus 12. oktoobril 1894. Tema lesk jäi kloostrisse elama ning püstitas mehe haua kohale kiriku Radone?i vaga Sergi auks, mis pühitseti 5. juulil 1895. Aastast aastasse tõmbas Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnaklooster oma seinte vahele üha rohkem ja rohkem palvetajaid ning nagu kuberner S. Šahhovskoi oli ette näinud, etendas olulist osa vene-eesti suhetes ja õigeusu kinnitumisel Eestis.

Tagasi
Esileheküljele