Nõidumise patt
Apostlite tegude raamatus kohtame jutustust sellest, kuidas apostel Pauluse jutluse tulemusel kogusid paljud Efesose linna elanikud, kes tegelesid võlukunstidega, kokku oma nõidumise käsiraamatud ja põletasid need ära — see sai märgiks, et nad on pöördunud Jumala poole. Hävitatud raamatute väärtus oli väga suur, kuid miski ei suutnud peatada neid, kes olid avanud oma südame Evangeeliumile — nad mõistsid, et võlukunstidega ehk lihtsamalt öeldes nõidumise ja maagiaga tegelemine pole ühendatav Jumala käsusõnadega. Miks? Mille poolest on hirmus nõidumise patt? Kaotades pärast pattulangemist üha enam Ainsa Tõelise Jumala tundmist, kaldusid inimesed paganlusse; ühe Ainsa asemel kummardati paljusid antropomorfseid jumalusi. Sellised jumalused olid inimesele lähedasemad ja mõistetavamad, nad ei vihastanud just üleliia üleastumiste pärast, nendega oli võimalik kokku leppida, neid oli võimalik petta, neile võis isegi soovitud tulemuse saavutamiseks “survet avaldada”. “Jumaluse” mõiste moondus ning inimene muutus jumalate vastu üha nõudlikumaks — kandes omavahelised suhted üle ka jumalate maailmale oletasid inimesed, et on olemas mõned toimingud-rituaalid, mis tingimata, juba ainult nende õige läbiviimise tõttu kutsuvad esile teatud liikumise vaimude maailmas, mis omakorda toob kaasa mingeid muutusi materiaalses maailmas. Oli tarvis vaid õigesti paika panna need rituaalid — teha kindlaks nende täpne vastavus soovitud tulemusele. Nii sündis maagiline praktiks, mis ühel või teisel kujul on veel praegugi omane paganlikele religioonidele. Vanas Testamendis keelab Moosese käsuõpetus usaldada nõiduslikke “märke” ja “imesid”. Milline on nende loomus? Kas maagilisel võlul on mingi reaalne jõud? Kiriku õpetuse kohaselt astub nõid kontakti langenud vaimude — deemonitega, püüdes neile mõju avaldada, et nende abil saata korda mingi tegevus. Kuid tegelikult saab temast endast kurjade vaimude tööriist. Sel kombel, et saada teada, mida suudab korda saata nõid, peame täpselt endale selgeks tegema langenud vaimude võimalused — orjal ei saa olla suuremat võimu kui tema peremehel. Me teame, et saatanal ja tema teenritel pole võimu inimese tahte üle — Pühade Isade õpetuse kohaselt võivad nad vaid üritada inimest petta, ära võluda, kuid mitte mingil juhul sundida inimest tegutsema nende tahte kohaselt. Ainult oma patte mittekahetsev patustaja on saatanale kättesaadav ja sedagi vaid põhjusel, et sellise inimese tahe on juba kaldunud patu poole — petetuna patu näilisest vältimatusest andis ta ise ennsat kätte ning nüüd järgib tema tahe kurjade vaimude tahet. Samamoodi painutab ka nõid oma tahte saatana tahte alla ning sest ajast on kõik tema toimingud kurjade vaimude omad. Nende poolt petetuna veendub nõid üha enam oma “vägevuses” ning hakkab ihaldatut võtma tegelikkuse pähe. Avades talle mõningaid eelseisvaid sündmusi punuvad kurjad vaimud tema ümber enesepettuse võrku, sisendavad talle, et tema nõidus toimib. Nõial tekib kindlus omaenda jõus, ilmub “õnnestunud” nõidumiste näidete tagavara — nõdrausulised, kes otsivad märke ja imesid, lasevad end nendest “imedest” ära meelitada, hakkavad neid usaldama. Nii satuvad inimesed Jumala mitteusaldamise patu kaudu ning nõia vahendusel tumedate jõudude võimusesse — nad on ise avanud patu kaudu oma hinge saatanale. Kas aga suudab võlur põhjustada kahju ka asjasse mittepuututvale inimesele, kas ta suudab kedagi “ära nõiduda”, saavutada võim inimese tahte üle tema enda teadmata, ta ära sõnuda või kaetada? Me teame juba, et nõia peremeestel — kurjadel vaimudel — sellist võimu ei ole, järelikult pole seda ka nõial endal. Jumalasõna kinnitab meie veendumust — kõikjal, kus nõidumist mainitakse kui rasket pattu, ei lausuta sõnagi sellest, et see võib kahjustada kedagi teist peale nõia enda. Isegi Vana Testamendi lehekülgedel pole näiteid maagide ja paganlike preestrite võimust Iisraeli üle. Uues Testamendis kõlavad aga selgelt apostel Pauluse sõnad: “Maailmas ei ole ühtki ebajumalat” (1Ko, 8, 4) — kui juba iidolit, kes Isade õpetuse kohaselt on “kurja vaimu anum”, ei ole maailmas, siis mida tähendavad “ärasõnutud” asjad või võlurohud? Niisiis ei anna Pühakiri meile alust karta nõiajõudu.
Nüüd aga pöördume Püha Pärimuse poole: ükski Kogumaapealne kirikukogu pole fikseerinud oma usuõpetuslikes määratlustes mingi nõiaohu olemasolu, peale võimaluse saada kõige tavalisem mürgitus nende võlurohtudest. Jah, langenud vaimud saavad võimu hingede üle, kes teadlikult nende poole pöörduvad, ent kui oletada, et nõia palvel võivad langenud vaimud kontrollida kristlase elu, sundida teda toimima vastu omaenda tahtmist või põhjustada talle mingit ihuhäda, siis tekib küsimus: milles on siis meie Lunastamise mõte saatana orjusest, kui iga nõid võib meid sellesse orjusesse tagasi tõugata ilma meie endi nõusolekuta? Ja kui nõdruke peab sellisel juhul olema Jumal, kes ei suuda meid kaitsta selle pealetungi eest?! Tõesti teotavad Jumalat need, kes tunnistavad, et nõidadel on selline võim! Pühade Isade teostes ei kohta me samuti hoiatusi nõiavõlude ohu eeest. Pühad Isad kutsuvad vältima osavõttu nõiarituaalidest, kuid mitte enam. Nagu on öelnud vaga Antonius Suur: “Kus on ristimärk, seal muutub jõuetuks maagia ega toimu nõidus... Saatanal pole võimu isegi sigade üle. Sest, nagu on kirjutatud Evangeeliumis, palusid deemonid Issandat, üteldes: “Läheta meid seakarja sisse” (Mt, 8, 31). Kui neil pole aga võimu sigade üle, siis seda enam pole neil seda inimese üle, kes on loodud Jumala näo järele.” Kui deemonile pole antud sellist võimu, siis kust peaks nõidki selle võtma? Samast asjast kirjutas ka Optina vaga Makari: “Kui inimesega juhtub õnnetus, siis ei talu ta seda kannatlikult, vaid asub teiste kallal õelutsema. Kes mõtleb palju nõidusest, võib tõesti oma mõtete pärast Jumala loal endale häda kaela tõmmata. Jääb inimene uskuma, et nõid saatis talle tõve kaela, muutub rahutuks ja vajub norgu, ning lõpuks jääbki haigeks. Tõelise kristlase jaoks pole hirmsad ei sõnumised ega kaetamised, sest Jumal pole andnud nõidadele ja posijatele mingit võimu. Kõiges on vaja anda end Jumala tahte alla, aga mitte karta nõidu.” Tõepoolest, inimene otsib oma kannatuste põhjusi mitte omaenda pattudes, vaid ligimeste halbades kavatsustes — leides vaenlase, unustab inimene omaenda patud ning satub selle kaudu üha rohkem saatana võimu alla, s.t. satub tõelisesse hätta, mille eest võib ta süüdistada üksnes iseennast: mitte nõid, vaid soovimatus kahetseda oma patte hukutab inimese. Võib-olla võib kiriklikes kombetalitustes leida mingeid tunnistusi nõiduse toimest? Jällegi, ei: pole olemas ühtegi talitust või palvet, milles me paluksime kaitset nõiduse vastu — talituste raamat, milles sisalduvad palved kõikideks elujuhtumiteks, ei tunne sellist pretsedenti: Kirik võib palvetada üksnes inimese vabanemise eest kurjast vaimust, kes on saanud tema üle võimuse tema enda pattude pärast. Aga kui Kirik ei palu kaitset maagia ja nõiduse vastu, siis võib-olla ei kujuta need ka endast mingit ohtu? Niisiis on Pühakiri ja Püha Pärimus ühel meelel, eitamaks nõiduse toimet — nõid ei saa põhjustada mingit kurja kellelegi peale iseenda ja oma adeptide. Aga kas nõid võib tuua kasu? See küsimus on üpris aktuaalne, sest reklaamilaine on meid üle ujutanud kõikvõimalike pakkumistega ravitsejatelt, posijatelt, valgetelt ja muudelt maagidelt, kes pakuvad kaitset ärasõnamise ja kaetamise vastu, oskavad muuta saatust, vabastada kõikvõimalikest pahelistest harjumustest ja teha üldse meie elu võrreldamatult õnnelikumaks. Tuleb märkida, et inimese mõjutamise meetodid on jäänud üldjoontes samadeks — muutunud on vaid eesmärk: nõid püüab saavutada mingit positiivset tulemust nende samade negatiivsete meetoditega ja nende samade langenud vaimude kaudu. Kas nad siis suudavad midagi head korda saata? Ei, sest see on vastuolus nende loomusega, ehk nagu ütleb Pühakiri: “Halb puu ei või kanda head vilja” (Mt, 7, 18). Aga võib-olla on olemas ka “häid” vaime, kes nõia käsul saadavad korda häid tegusid? On olemas Inglid, kes alluvad ainult Jumalale, ja on olemas kurjad vaimud, kes Jumalale vastu panevad — pole olemas “vabasid” häid vaime, kes altruistlikel kaalutlustel on valmis alluma nõiale, ning meil tuleb välistada see võimalus. Niisiis töötab iga nõid, milliseid eesmärke ta ka ei järgiks, vaid langenud vaimudega, järelikult aga toovad kõik tema tegevused, sõltumata nende eesmärgist, ainult kahju. Inimene, kes pöördub nõia poole “headel” eesmärkidel patustab samuti nagu see, kes tarvitab tema abi halbades asjades. Selline inimene annab esiteks tunnistust oma vähesest usust, sest nõia poole pöördudes ilmutab ta selgesti kahtlust Jumala kõikvõimsuses, teiseks aga ilmutab oma kõrkust, sest ta pole nõus Jumala ettehooldusega iseenda ja oma lähedaste suhtes. Lõpuks on ka eksiteele sattumise oht siin eriti suur, sest väliselt õilis eesmärk takistab nägemast selle saavutamise hukatuslikkust — sellele maskeraadile aitab kaasa ka õigeusklik anturaa?, millega paljud ravitsejad end ümbritsevad: ristid, ikoonid, ilusad sõnad Jumalast, väliselt üpris kiriklik eluviis. Taoline situatsioon on paljudele meist tuttav: inimene ostab võltsitud ja ebakvaliteetset kaupa, millele on kleebitud auväärse ja maineka firma etikett — kui midagi juhtub, siis saavad kõik ebameeldivused osaks sellele firmale, võltsija pääseb aga terve nahaga. Nii ka siin: kui õnnestub rahuldada kliendi nõudmisi, siis on hästi, kui aga mitte, siis langeb negatiivse hoiaku ohvriks Kirik, mille varjus nõid tegutses. Niisiis, kas nõid võib kasu tuua? Ei või — ta on võimetu osutama mingit reaalset mõju maailmas toimuvale. Petetu ja petjana muudab ta ainult oma saatust ja seda mitte paremuse poole, unustades pimestatuna, et “nõidade ... osa on tule ja väävliga põlevas järves!” (Ilm, 21, 8). Selline inimene väärib mitte viha ja kartust, vaid siirast kaastunnet. Tuleb tõdeda, et nõidus tungib Kirikusse ka teist teed pidi, kui inimene arvab kirikuelu seisnevat passiivses vastupanus kurjusejõududele, mitte aga unikaalses võimaluses kahetseda oma patte, Jumala abiga juurida endast välja patt ning ühineda Kristusega. Selliseid inimesi on palju — neid pole raske ära tunda: nad tulevad kirikusse kui apteeki, et saada mingit uut ravimit: pühitsetud vett konfliktse naabrinaise piserdamiseks, viirukit peresiseste suhete parandamiseks, vööd 90. psalmi sõnadega, mis peab automaatselt kaitsma kogu piirkonnas tuntud nõia pahatahtlikkuse eest. See on samuti usk nõidusesse ja selle toimesse — sellised inimesed ei pea meeles seda, et meid kaitseb Jumal ise meie usku mööda; seda, et ei päästa mitte psalm, mida saatan täiesti rahulikult tsiteeris, kui ta Kristust kõrbes kiusas, vaid usk, et Jumal täidab seda, millest räägitakse psalmis, s.t. kaitseb neid, kes on oma elu Tema kätesse usaldanud. Meid päästab ja hoiab Jumal — seda on meil vaja meeles pidada ning mitte kunagi omistada pühitsevat ja kaitsvat jõudu millelegi ega kellelegi peale Jumala, Eluandja ning kogu loodu Hoidja. Nõnda toimides muutume meiegi Efesose kristlaste sarnaseks, kes jätsid arukalt loodu teenimise, et teenida Loojat, ning teenime head ja tarka Jumalat, mitte aga oma arvukaid kirgi ja patuseid soove, mille rahuldamiseks ei piisa ühestki maagiast.
Diakon Aleksi Kolosov
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi