Kogu maailma mürri allikas
22. mail tähistab Õigeusu Kirik imetegija ja peapiiskop Nikolause säilmete toomise päeva Lüükia Mürrast Barisse.
Issanda Jeesuse Kristuse ja Tema puhtaima ema, ikka-neitsi Maria järel on just püha Nikolaus Venemaa kõige armastatum pühak alates ristiusu vastuvõtmisest kuni tänase päevani.
Põhja Jäämerest Kesk-Aaasiani, Balti merest Vaikse ookeanini seisavad kõikjal justkui valvates püha Nikolause kirikud ja kloostrid. Pole sellist linna, kus vanasti poleks olnud selle pühaku nimele pühitsetud kirikut või vähemalt kirikuosa. Igas õigeusklikus kodus võib tingimata näha ka püha Nikolause ikooni. Kaugel Väike-Aasia lõunarannikul asuva väikese Mürra linna peapiiskop on saanud kõikidele usklikele nii “omaseks”, nii lähedaseks ja armsaks. Selles Jumala väljavalitus viibiv arm täidab tänapäevani oma vaimuliku aroomiga kogu maailma. Pole siis ime, et sõnad “Mürra” ja “mürr” nõnda ühekõlalised on.
Iidsetest aegadest on tunnetatud sidet inimese nime ja tema saatuse, tegude ning eluülesande vahel. Nikolause nimi tähendab tõlkes “rahva võitja”, pühaku teenistuses aga öeldakse: “Sinu nime järgi on ka sinu elukäik”. Püha piiskop Nikolaus võitis inimsüdamete kalkust, pöörates inimesi Kristuse poole, põrmustas väärõpetusi, juhtides inimõistuse Jumala Sõna juurde, vaigistas selle ilma vägevaid oma tasasuse väega. Seepärast nimetabki Kirik teda “usu reegliks ja tasasuse eeskujuks”.
Ent eelkõige on püha Nikolaus siiski suur imetegija. Ta vabastab meid, patuseid, “katsumuste pimedusest” ja “viletsuste pealetungist” “imetegude kiirtega”, nagu apostlid vabastavad oma kuulutusega “mõistmatuse pimedusest”. Ka oma imetegudes ilmutab püha Nikolaus ennast võitjana, kes liigutab “igasugust rahvast”. Püha Nikolause säilmete toomise mälestuspäev on selle kinnituseks.
Püha piiskopi säilmetest hoovab tänase päevani tervendavat ja armurikast mürri kogu maailmale: “Kristuse karja hingekarjane, oh isa, sind saadetakse teise karja juurde, ladina rahva sekka, et sa kõiki oma imetegudega hämmastaksid, ja Kristuse juurde tooksid” (Pühaku kaanoni esimese laulu kolmas tropar).
“Imelise eestkostja” ning “eestseisjana” seob püha piiskop Nikolaus nähtamatul kombel Ida ja Läänt. Tema palvetega püstitas õigeusklik rahvas lääne pool, järelikult aga ka meil Eestis, kirikuid ning kloostreid, millest paljud kannavad ka suure imetegija nime.
Ainuüksi Tallinnas on kaks püha Nikolause kirikut. Üks neist seisab vanalinnas Vene tänaval. Nagu kõik vana Tallinna tänavad, nii on ka see kitsas ja käänuline, ent tema mõlemast otsast on suurepäraselt näha õigeusu kirikuhoone. See seisab linnamüüri ääres otse iidse Bremeni torni kõrval ümbritsetuna gooti ehitistest, ning vaatamata sellele, et on rajatud klassitsistlikus stiilis, ei tundu selles linnakeskonnas sugugi võõrkehana. Hoone mõõtmed on täpsed ja proportsionaalsed, läänepoolset peafassaadi kaunistavad sambad, põhja- ja lõunakülge aga seinapiilarid. Suur kuppel ja kaks nelinurkset kellatorni... (Muide, see oli esimene kuppelehitis vanas Tallinnas.) Kõik on väga lihtne, kuid selles lihtsuses peitub tõeline kunst.
Praegune püha Nikolause kiriku hoone on pühitsetud 14. augustil 1827, ent selle kiriku ajalugu ulatub tagasi kaugetesse aegadesse. Püha Nikolause kirik on Tallinnas üks vanimaid kristlikke ja õigeusu rajatisi, mille tekkimise aeg on 11. sajand.
Kiriku rajas Kiievi suurvürst Jaroslav Tark, apostlisarnase vürsti Vladimiri poeg. Vene kaupmeeste asula ning püha Nikolause kirik asusid meresadama lähistel kõrgendikul, mida kutsuti Brookusmäeks (praegune Sulevimägi) ja kust Vana turuni viis tee, millest hiljem saigi Vene tänav.
1433. aastal puhkes Tallinnas suur tulekahju ning linn, nagu teatas Pihkva kroonika, “põles maha ühes kõigi oma kirikute, majade ja orelitega”. Peale tulekahju tuli kirik uuesti üles ehitada, mis saigi teoks 1433 ja 1437. aasta vahel, aga mitte enam Brookusmäel, vaid juba linnamüüri ääres, kus see paikneb tänase päevani. Põhjusi selleks oli mitmeid. Õigeusu kirik oli pinnuks silmas katoliku kirikul, kellele kuulus ülemvõim keskaegses Tallinnas. Pikka aega polnud püha Nikolause kirikul isegi tänavapoolset väljapääsu. Juhtus sedagi, et kirik kas suleti või rööviti paljaks. Ühe Liivi sõja põhjusena nimetas Joann Julm ka sellist: “Sakslased rüüstasid Kolõvanis meie kiriku ning ehitasid kiriku õuele valukoja ning tapamaja.”
Kuid segaduste aeg möödus ning iidne kirik ärkas taas uuele elule, kutsudes oma võlvide alla inimesi ja kinnitades neid usus, lootuses ja armastuses...
Mõnedes õigeusu kirikutes haarab inimest värin juba üksnes talle avanevast vaatepildist, monumentaalsusest, ülespoole pürgivatest võlvistikest, tohutust puulõikelisest ja kullatud mitmekorruselisest ikooniseinast. Vene tänava Nikolause kirikus on teisiti: vaikse rahu, hingelise rõõmu ja puhtuse tunne, eriline Jumala ligioleku tunne. Küünlaleegid peegelduvad tagasi ikoonide raamidelt, ristidelt ja pühakute nägudelt. Ammu on tähele pandud, et vanadel “sissepalvetatud” kirikutel on üks iseärasus: pühakute elavad, füüsiliselt tajutavad pilgud...
Nikolause kirikus on palju reliikviaid, mis teevad selle koha eriti austatuks: Päästja pühakuju (Pihkva meistrite töö, 1688) — endisest kirikust säilinud vana ikooniseina osa, mille kunagi kinkisid kirikule vene tsaari Aleksei pojad Joann ja Pjotr (Peeter I); imetegija Nikolause ja tema imetegude ikoon (18. saj. algus); hõbedast küünlaalus ülemine osa Boriss Godunovi kinkepühendusega: “Suure Valitseja, Tsaari ja Suurvürsti Boriss Fjodorovitši, kogu Venemaa isevalitseja käsul .... on tehtud see küünlaalus Suurele Imetegijale Nikolale Kolõvanis tema valitsemise esimesel suvel 7107 (1599. a.)”.
Vähesed teavad, et kuulus Rostovi metropoliit Arseni (Matsejevitš) (18. saj.), kes protesteeris kloostrivara riigistamise vastu ning kelle Katariina II selle eest piiskopiseisusest ilma jättis ning Revelisse asumisele saatis, veetis oma viimased elupäevad vangistuses ühes Harju väravate torni keldris, tema põrm aga puhkab Nikolause kiriku peaaltari ammoni all.
Möödus aeg... Kiriku hoone vananes. 1804. aasta mais külastas Tallinna keiser Aleksander I, kellele vene kaupmeeskond esitas palvekirja vahendite eraldamiseks uue kiriku ehitamiseks. Keiser lubas palve rahuldada, ent sõja tõttu Napoleoni Prantsusmaaga alustati ehitust alles 1822. aastal, kui kiriku uueks esipreestriks oli saanud (1816) isa Joann Nedešev.
Püha Aujärje plaadile on graveeritud kiri: “See kirik on püstitatud kirikutuludest ja annetustest, pühitsetud 14. augustil 1827.” Sellest ajast peale on Vene tänava kirik säilitanud oma ilme, köites inimesi oma ajaloo, mingi erilise hubasuse, soojuse ja sõbraliku lihtsusega.
Selles kirikus on viibinud ka paljud vene kirjanikud, poeedid ja muusikud: Dostojevski, Gontšarov, Leskov, Kuprin, Tjuttšev, Fet, Jazõkov, Katenin ja teised. 1827. aasta suvel puhkasid “Reveli vetel” Puškinid — poeedi isa ja õde, vürst Pjotr Vjazemski, Anton Delvig ning ajaloolase Karamzini perekond. On ülimalt tõenäoline, et nad viibisid ka 14. augusti pidulikul jumalateenistusel, kui toimus püha Nikolause kiriku sisseõnnistamine.
Inimesi, kes tulid sellesse Tallinna ühte vanemasse kirikusse vaimulikku muusikat kuulama, rõõmustas tihti tenor Dmitri Smirnovi laul. Ta soleeris koori taustal, mida juhatas Eestis tuntud vene kultuuritegelane I. Stepanov. Selles kirikus teenis ülemdiakonina isa Aleksandr Sahharov, kellel oli suurepärane lauluhääl. Ülemdiakon asus tihti ka koori hulka soleerima või laulis duetis D. Smirnoviga. Viimasega laulis duetti ka maailmanimega suurepärane lauljatar Miliza Korjus. Siia, Nikolause kirikusse tulid ooperikuulsuse “imelist bel cantot” kuulama mitte ainult venelased, vaid ka paljud eestlased.
Täna jätkab Nikolause kiriku koor mineviku traditsioone, mille taastamine kiriku praeguse esipreestri isa Oleg Vrona kätetöö, kes ka ise on professionaalne muusik ning kellel on väljendusrikas lüüriline tenor. Kirikukoor Igor Vrona juhatusel rõõmustab mitte ainult oma esituse iluga, vaid aitab ka kaasa kirikuliste palvemeeleolu loomisel. Samuti korraldatakse koori jõududega vaimuliku muusika kontserte, mis on võitmas üha kasvavat populaarsust, avades isegi Kristuse tõega valgustamata kuulajaile õigeusu kirikumuusika ilu ja sügavat vaimulikku rikkust. Just selles omamoodi misjonitegevuses näeb koor oma kutsumust ning seepärast lindistab oma muusikat ning annab külaliskontserte. Möödunud aastal osales kirikukoor Itaalia rahvusvahelisel festivalil “Muusikamaailm”, kus võitis esikoha kirikulaulude esitajate konkursis.
Kõikidel aegadel on Jumala arm püha piiskopi ja imetegija Nikolause palvete pärast kaitsnud ja hoidnud tema kirikut. Rasketel aegadel on Issand alati andnud heategijaid, kes on hoolitsenud selle Jumala pühamu ilu eest. Ka praegu on kirikul oma hoolekogu, mis jätkab endise hoolekogu (1875-1949) tegevust.
Kiriku juures tegutseb ka pühapäevakool, mille õpetajad tutvustavad lastele Pühakirja lugusid, Kiriku ajalugu, pühakute elulugusid, õpetavad neile kiriku-slaavi keelt ja joonistamist. Lastekooris õpitakse kirikulaule ning esitatakse neid teenistustel.
Püha piiskop Nikolause mälestuspäevadel 22. mail ja 19. detsembril voolab kirikusse kokku hulgaliselt palvetajaid, et austada selle suure pühaku mälestust ning teda “laulus kiita”: “Jumala inimene ja ustav sulane, Issanda teener ja Tema tahte täitja, äravalitud astja ja Kiriku kinnitus, taevariigi pärija, ära lakka hüüdmast Issanda poole meie kõikide eest.” (p. Nikolause säilmete toomise teenistus).
Jelena R.,
p. Nikolause kiriku koguduse liige
Vaata Tallinna Nikolai kiriku fotod
 
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi