Meelespea
On olemas uskumus, et maa kohal lendavad inglid pillavad alla helesiniseid lillekesi, et inimesed ei unustaks Taevast. Seepärast kutsutaksegi neid lilli meelespeadeks.
See oli ammu, maailma loomise esimestel päevadel. Alles äsja oli loodud paradiis ning esimest korda puhkesid õide kaunid lõhnavad lilled. Issand ise käis mööda paradiisiaeda ning andis lilledele nimesid. Kuid üks tilluke helesinine lilleke, kes küünitas vaimustunult oma kuldset õiesüdamikku Jumala poole ega mõelnud millestki peale Tema, unustas oma nime ja heitus.
Häbist tõmbusid tema õielehtede otsad punaseks, Issand aga vaatas teda lahkel pilgul ja lausus: “Selle eest, et sa unustasid minu pärast iseenda, ei unusta mina sind kunagi. Olgu nüüdsest sinu nimeks meelespea ning õppigu inimesed, kes sind vaatavad, niisamuti minu pärast iseennast unustama.”
Unustada iseennast armastuse pärast Jumala ja ligimeste vastu — see on suur õnn. Elu on kaunis ja imeline ainult siis, kui seda kaunistab armastus: armastus Jumala, inimeste, kogu looduse — sõnaga, kogu Jumala maailma vastu.
Paljud inimesed unustavad selle, kuid siiski on ka selliseid, kes kogu oma elu teenivad armastust. Kõiki oma andeid, kõiki oma hinge võimeid kasutavad nad Jumala ja inimeste teenimiseks. Nad toovad ellu mitte riidu, tigedust ja hävingut, vaid rahu, rõõmu ja headust. Nagu päike, mis oma kiirtega maapinda soojendab, soojendavad nemad oma helluse ja armastusega inimeste südameid.

Tagasi
Esileheküljele