Ülempreester Aleksandr Šmeman
Jumalikust Liturgiast
Kirikutegelane, teoloog ja jutlustaja, ülempreester Aleksandr Šmeman sündis Tallinnas 13. septembril 1921, ristiti Püha Nikolause kirikus Vene tänaval, keskhariduse omandas aga Pariisis. 1945 lõpetas ta Pariisi Teoloogia Instituudi ning jäi kirikuajaloo kateedri juurde. 1946 pühitseti ta vaimulikuks. 1951 kolis Püha Vladimiri Seminari kutsel koos naise ja kolme lapsega New Yorki. 1959 kaitses Pariisis doktoriväitekirja liturgilise teoloogia alal. 1962. aastast Vladimiri Seminari dekaan. Aleksandr Šmeman oli terve rea ülikoolide audoktor, Metropoliidi nõukogu liige, väsimatu jutlustaja kogudustes, tema hääl kõlas tihti ka Venemaale mõeldud raadiosaadetes. Suri 13. detsembril 1983 Alaska vaga Hermani mälestuspäeval.
Järgnevalt avaldame mõned katkendid ülempreester Aleksandri raamatust “Euharistia. Jumala Riigi saladus”.
Jumalik Liturgia algab eestseisja piduliku hüüatusega: “Õnnistatud on Isa ja Poja ja Püha Vaimu Kuningriik nüüd ja ikka ja igavesti.” Päästja jutlus algas Kuningriigi kuulutamisega, rõõmusõnumiga sellest, mis on lähenemas: “Tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala Evangeeliumi ja ütles: “Aeg on täis saanud ja Jumala Riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge Evangeeliumisse.” (Mk, 1, 14-15). Ka esimene ja tähtsaim kristlik palve, mille kinkis meile Kristus ise, algab Jumala Riigi ihkamisega ja selle tuleku palvega: “Sinu Riik tulgu...”.
Jumala Riik ongi kristliku elu sisu. Jumala Riik on Pärimuse ja Pühakirja ühise õpetuse kohaselt Jumala tundmine, armastus Tema vastu, ühtsus Temaga ja elu Temas. Jumala Riik on ühtsus Jumalaga kui elu allikaga, kui elu endaga. Jumala Riik on igavese elu sisu — “see on igavene elu, et nad tunneksid sind” (Jh, 17, 3). Inimene oli loodud selle tõelise ja igavese elu jaoks taedmiste, ühtsuse ja armastuse täiuses. Sellest elust langes ta pattu ning inimese patu kaudu pääses maailmas valitsema kurjus, kannatus ja surm, selle maailma vürst. Maailm heitis endast ära oma Jumala ja Kuninga. Kuid Jumal ei pööranud maailmale selga — “?” (Püha Johannes Kuldsuu armulauapalve).
Seda Riiki oodati, selle eest palvetati, seda kuulutasid ette Vana Testamendi prohvetid, selle poole, nagu oma eemärgi ja täitmise poole oli suunatud Vana Testamendi ajalugu. See ajalugu on püha mitte inimliku pühadusega — sest ta kubiseb langemistest, reetmistest ja pattudest —, vaid sellega, et selle kaudu valmistas Jumal ette oma Riigi tulekut ja selle võitu. Ja “aeg on täis saanud ja Jumala Riik on lähedal” (Mk, 1, 15). Jumala ainusündinud Poeg sai Inimese Pojaks, et kuulutatda inimestele ja kinkida neile pattude andeksandmist, Jumalaga leppimist ja uut Elu. Oma ristisurmaga ja surnuist ülestõusmisega asus Ta valitsema, sest Jumal “pani Ta istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle kõige valitsuseja võimu ja väe ja ülemuse ning üle iga nime... ja asetas kõik Tema jalge alla ja pani Tema kõigi asjade üle” (Ef, 1, 20-22). Kristus asus valitsema ning igaüks, kes Temasse usub ning on vee ja Vaimu läbi uuesti sündinud, kuulub Tema Riiki ja omab Teda enda sees. “Kristus on Issand” — selline on kristlaste kõige iidsem usutunnistus ning kolme sajandi jooksul kiusas maailm Rooma impeeeriumi näol neid taga selle eest, et nad keeldusid tunnistamast maa peal Issandaks kedagi teist peale ainsa Issanda ja Kuninga Jeesuse Kristuse. Kuningas ise tuli orja kujul ja asus maailmas valitsema ristiteotuse kaudu. Maa peal pole sellel Riigil väliseid tunnusmärke. See on tulevase ajastu Riik, sest ainult teise tuleku auhiilguses tunnevad kõik ära maailma tõelise Kuninga. Kuid nende jaoks, kes on Temasse uskunud ja Teda tunnistanud, on see Riik juba praegu, meie ajastul kaheldamatum kõigist tõestusist ja ilmsem kõigist silmaganähtavaist asjust. “Issand tuli, Issand tuleb, Issand saab tulema!” — selle iidses aramea hüüde “maranafa” kolmainsas tähenduses seisneb kogu kristlaste võidutsev usk, mille vastu osutusid jõuetuks kõik tagakiusamised.
Esmapilgul kõlab see kõik kui mingi vaga käibetõde. Kuid lugege ülalkirjutatu veel kord läbi ja võrrelge seda sellega, kuidas usub ja “elab läbi” kristlust suur enamus kristlasi ning te veendute selles, et siinöeldu ja selle “läbielamise” vahel haigutab tõeline kuristik. Liialdamata võib öelda, et Jumala Riik — Evangeeliumi rõõmukuulutuse võtmemõiste — on lakanud olemast ristiusu keskne sisu ja sisemine tõukejõud. Erinevalt algkristlastest hakkasid järgmiste sajandite kristlased pikkamööda üha vähem tajuma Jumala Riiki kui midagi sellist, mis on “lähedal”. Riigi all hakkasid nad üha rohkem mõistma “teispoolset”, “hauatagust” maailma, ja sedagi vaid inimese individuaalse, isikliku surma mõttes.
“Seda maailma” ja “Jumala Riiki”, mis eksisteerivad Evangeeliumis koos teatud pingelises ühenduses ja võitluses, hakati mõistma eranditult kronoloogilises järjestuses: praegu ainult “see maailm”, hiljem ainult Jumala Riik, samas kui algkristlaste jaoks oli kõikehõlmavaks reaalsuseks ja nende usu vapustavaks uudsuseks just nimelt see, et Jumala Riik on lähedal ja, ehkki “sellele maailmale” nähtamatu ning tundmatu, juba “meie seas”, juba helendab, juba toimib selles maailmas...
Nihutanud Riigi maailma lõppu, salapärasesse ja tabamatusse aegade hämarusse, lakkasid kristlased aegamööda seda tajumast kui loodetud ja ihaldatud kõikide lootuste, soovide ja elu enda täitumist — kõige selle, mille algkirik pani Meie Isa palvesse: “Sinu Riik tulgu...” On iseloomulik, et meie dogmaatilise teoloogia kursus, mis ei saa lihtsalt vaikidest mööda minna Kiriku algõpetusest, räägib Jumala Riigist äärmiselt napilt, loiuslt ja igavalt, kogu eshatoloogia, s.t. “maailma ja inimese lõppsaatuse” õpetuse raskuspunkt on aga nihutatud õpetusele “Jumalast kui Kohtunikust ja Tasumaksjast”. Mis aga puudutab vagadust, s.t. üksikute usklike isiklikku kogemust, siis on ka siin eshatoloogia kitsenenud maksimaalse individualismini, huvini oma isikliku surmajärgse saatuse vastu. Samas on aga “see maailm”, mille kohta apostel Paulus on kirjutanud, et selle “nägu kaob”, ja mis algkiriku mõistes oli “läbipaistev”, omandanud taas oma kindluse ja iseseisvuse.
***
“Aga see on igavene elu, et nad tunneksid Sind, ainust tõelist Jumalat” (Jh, 17, 3). Nendesse Kristuse sõnadesse on kätketud kogu kristlus. Inimene on loodud Jumala tundmiseks, ja Jumala tundmises on tema tõeline ning seepärast ka igavene elu. Kuid see tundmine pole see, millega ärpleb meie mõistus, mis on veendunud, et ta suudab tundma õppida kõike, sealjuures ka Jumalat, ega tea, et just mõistuse tumenemises ja tõelise teadmise lagunemises seisnebki meie langemise kogu sügavus ja parandamatus. Ning et just sellepärast pole Jumala tundmine, millest Kristus räägib kui igavesest elust, kui paradiisist, seesama, mis mõistusega kogutud teadmine Jumalast, sest kui õige viimane formaalselt ja objektiivselt ka poleks, jääb see siiski osakeseks teadmisest, mis on langenud ja killustunud, patu poolt jõuetuks tehtud ja tunnetatava olemusele juurdepääsu kaotanud ning seepärast lakanud olemast kohtumine, suhtlemine ja ühtsus. Oma Jumalast äralangemises, oma sõna otseses mõttes hullumeelses valikus elada mitte Jumalas, vaid iseendas ja iseendaga, ei lakanud Aadam “Jumalat teadmast”, aga tähendab ka uskumast selle usuga, mille kohta on öeldud, et “ka kurjad vaimud usuvad ja värisevad”. Kuid ta lakkas Jumalat tundmast ning tema elu polnud enam see kohtumine Jumalaga, see suhtlemine Temaga ja Temas ning ühes sellega ka kogu Jumala looduga, millest kui paradiisi olemusest pajatab Esimene Moosese Raamat. Aga ainult seda kohtumist — Elava Jumalaga, Jumalaga kui elude eluga — januneb ega saagi mitte janunedada hing, sest oma viimases sügavuses ta ise ongi see janu: “Mu hing januneb ... elava Jumala järele,” on öeldud psalmis.
Jumala tundmise, s.t. tundmise-kohtumise, tundmise-suhtlemise, tundmise-ühtsuse “tundemärgiks” (aga õigem oleks öelda — ligioluks, rõõmuks, täiuseks) on tänulik meel.
Samuti, nagu pole võimalik Jumalat tunda ja Teda mitte tänada, pole ka võimalik Teda mitte tundes tänada. Jumala tundmine muudab meie elu tänamiseks, tänu aga muudab igaviku igaveseks eluks. “Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime!”  Kui kogu Kiriku elu on ennekõike üksainus suur kiituse-, õnnistuse- ja tänuhoog, kui see tänu tõuseb nii rõõmust kui murest, nii õnne kui ka õnnetuse sügavusest, nii elust kui ka surmast, või kui isegi hauaitku muudab ta kiituselauluks “Halleluuja”, siis toimub see sellepärast, et Kirik ongi kohtumine Jumalaga, mis leiab aset Kristuses. Tema — Kristuse — Jumala tundmine on meile kingitud kui puhta tänu ja paradiisliku kiituse and. Kristus “avas meile paradiisiväravad”. Sest kui kõik oli toimunud, kui lõid särama pattude andeksandmine ja võit surma üle, kui “Seerav taganes elu puu juurest”, siis jääb ainult kiitus, ainult tänu. Tänu, mis enne, kui ta saab tänuks millegi eest, “Jumala tuntud ja tundmatute, nähtavate ja nägematute heategude eest, mis Ta meile on teinud”, antakse meile just nimelt puhta tänuna, õndsa, paradiisliku hingetäiusena, mis “näeb Jumala näo ärarääkimatut headust (s.o. ilu)”, ning kellele selle teadmise kaudu saab osaks evangeeliumilapsukese täiuslik rõõm, mida endas ellu äratamata ei saa me Kristuse sõnutsi ka Jumala Riigi paradiisi.
 
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi