Kolmainu-Jumala püha. Viiekümnepäevapüha.
Kätte on jõudnud suur püha, mis on kristlastele ülima rõõmu allikas: Püha Vaim on maha tulnud apostlite peale. Ja mitte ainult apostlite – Püha Vaim on tulnud maailma, et täita meie Issanda Jeesuse Kristuse tõotus, kes on öelnud: “Ma ei jäta teid vaesteks lasteks, ... saadan Püha Vaimu, Trööstija.”
Ning Püha Vaim on maailma valgustanud ning juhib aegade lõpuni kogu inimkonda pääsemise teel. Püha Vaim tuli kõigepealt maha apostlite peale. Aga kuidas Ta tuli? Nähtavasti tulekeelte kujul. Kunagi hiljem pole Püha Vaim nii ilmselgelt kellegi peale laskunud.
Mida see tähendab? Miks oli tarvis, et Püha Vaim laskuks pühade apostlite peale tulekeelte kujul, kõigi jaoks nähtavalt ning tajutavalt? Seepärast, et apostlid olid pühad ning just nende kaudu, nende kuulutuse kaudu pidi kogu maailmas levima Püha Evangeelium. Nad olid esimesed Evangeeliumi kuulutajad, esimesed, kes tõid maailma Kristuse valguse. Seepärast märkiski nende peale tulekeeltena maha tulnud Püha Vaim nad niimoodi ära. Ta lõi tuliseks nende südamed ja mõistuse, valgustas ja õpetas neid, tuletas neile meelde kõike seda, mida nad varem olid kuulnud Issandalt Jeesuselt Kristuselt, ning andis neile jõudu, et nad tooksid kogu maailma Kristuse juurde.
Kuid kas ei lasku Püha Vaim ka praegu kõigi nende peale, kes on väärt Teda vastu võtma? Kas ei täitnud Pühas Vaim näiteks Saarovi vaga Serafimi? Püha Vaim ei tulnud tema peale maha mitte tulekeeltena, vaid nii, et haaras oma võimusesse kõik tema mõtted, kõik tema soovid, tunded ja püüdlused. Ta täitis pilgeni vaga Serafimi.
Nii on Püha Vaim maha tulnud ka paljude teiste pühakute peale, nii on Ta maha tulnud ka meie, praeguste vääritute kristlaste peale, sest õlitamise sakramendis ja pühas ristimises antakse meile kõigile Püha Vaimu arm. See arma antakse kõigile, kõik on selle saanud, kuid mitte kõik pole säilitanud.
Paljud on selle aarde kaotanud, Püha Vaimu armust ilma jäänud. Sest kas võib siis Püha Vaim elada roojases, patuga täidetud inimsüdames?
Nagu suits peletab mesilased ja lehk inimesed, nii peletab ka inimsüdame lehk Püha Vaimu. Püha Vaim elab vaid puhastes südametes, ainult neile annab Ta oma jumalikku armu, oma pühasid ande, sest Ta on “headuse allikas” – kõikide tõeliste ja kõige väärtuslikemate hüvede allikas, mida inimsüda iganes võib omada.
Kas roojane süda võib siis kõike seda vastu võtta? Kas patune, halastuseta ja armastuseta süda võib vastu võtta Püha Vaimu armu?
Ent kuidas me saame endale puhta südame? Kuidas suudaksime hoiduda häbiväärsetest pattudest? Kuidas hoiduda meie pääsemise vaenlase ahvatlustest, maailma kiusatustest? Kuidas end nende vastu kaitsta?
On tarvis väsimatult, alati, iga päev ja iga tund meeles pidada, et Püha Vaim ei ela roojases südames. Ei tohi kiusatusele järele anda ja kui roojane vaim, meie pääsemise vaenlane, sosistab meile kõrva pürgimise maise heaolu poole, kui ta maalib meie kujutlusse toreda, kindlustatud elu pilte, kui õhutab meie uhkust, ärgitab au ja kuulsuse iha, ei tohi me oma südamesse vastu võtta neid saatanlikke sosinaid, ei tohi maailma ahvatlustele järele anda. Kui südames tekivad sellised ahvatlused, tuleb meil otsekohe endale aru anda, et need on kiusatused. Peame otsekohe kogu oma mõistuse ja südame jõuga need ahvatlused minema kihutama, mitte vaatama ahvatlevaid pilte, mida roojane vaim meie silme ette sätib, meid nõnda kiusatusse tõugates; me ei tohi kuulata tema sosistamist. Kui me aga seda ei tee, kui jääme vaatama neid maise kuulsuse ja õitsengu pilte, kui mõtleme sellest üha rohkem ja rohkem, siis häda meile, sest nii vallutab ahvatlus meie südame.
Suured ususvägilased, kes oskasid jälgida oma südame liigutusi, rääkisid, et kui inimene võtab vastu ahvatlevaid kujutlusi, siis laguneb ta koos nendega, ta seob oma hinge nendega, saab nendega üheks.
Pühad Isad nõuavad meilt, et me kardaksime roojaste kujutluste mõju.
Kui me seda õpetust järgime, siis ei taba meid ka hirmus ja kummaline häda – Püha Vaim ei jäta meid maha. Me ei pea mitte saatana ahvatlusi imetlema ning nautima, vaid relvastuma nende vastu püha vihaga. Apostel Paulusel on sügavad sõnad, mida me kõik kindlalt peame meeles pidama. “Vihastage, aga ärge tehke pattu” (Ef, 4, 26). On olemas püha viha, see viha, mis leegitses Jeesuse südames, kui Ta piitsaga kaubitsejaid templist minema ajas, kui Ta ütles pühale apostlile Peetrusele: “Tagane minust, saatan!”
Kuidas võis Issand Jeesus Kristus Teda kogu südamest armastavale pühale apostlile niimoodi öelda?
Ta ütles seda vihas. Nii pidigi olema. Issand ei saanud apostel Peetruse peale mitte vihastada, kui too veenis Teda ristisurmast loobuma. Sellisest pühast vihast peavad täituma ka kristlaste südamed, kui nad kuulevad neile sosistatavat sõnu, mis on vastuolus Kristuse teega. Päästku Issand meid sellistel hetkedel külmaks või leigeks jäämisest. Andku Ta meile oma püha viha, et ahvatleja minema kihutada.
Seda on meile vaja. Kogu elu on meil vaja meeles pidada ka seda, et Issand Jeesus Kristus kutsus meid üles saama Jumala lasteks ning püüdlema kogu elu Kristuse valguse poole. Kogu oma elu peame pühendama Issandale Jeesusele Kristusele. Peame kogu hingest püüdlema selle poole, et mitte vihastada Issandat ning palvetada hoolega selle eest, et Ta meid, vaimust nõtru, aitaks. Ja Issand aitab.
Ja Püha Vaim tuleb meie südamesse ja valgustab seda ning annab jõudu, et käia pääsemise teed.
Tulgu Püha Vaim maha meie südametesse.
Aidaku Püha Vaim meid sellel raskel pääsemise teel.
Trööstigu Püha Vaim meid ja kõiki muresolijaid.
Seda õpetabki meile see suur Viiekümnepäevapüha.
Püha piiskop Luka (Voino-Jassenetski)
24. juunil 1945
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi