Ketseman
Joosafati orus, Ketsemani aias asub maa-alune Kõigepühama Jumalasünnitaja hauakirik, mida nii kirikulauludes kui ka kohalike õigeusklike suus kutsutakse lihtsalt Ketsemaniks. Maapinnale jääb sellest kirikust üksnes kahe gooti võlviga frontoon. 48-astmelina lai marmortrepp, mis algab kohe sissekäigu juurest, viib “Elu Ema” haua pühamusse. Avara võlvitud galerii alusest trepist alla laskudes näeme paremat kätt väikest, kuid kaunist kabelit kahe aujärjega, mis katavad Jumalasünnitaja pühade vanemate Joakimi ja Anna hauda — põhjapoolne aujärg Joakimi, idapoolne aga püha Anna hauda. Jumalasünnitaja vanemate kabeli vastas asub trepi vasaku seina süvendis samuti kabel, mille aujärg katab püha Joosepi hauda. Laskudes alla ülejäänud 20-st astmest, satume nn. alumise kiriku võlvide alla, sest treppi ennast loetakse ülemiseks kirikuks. See alumine kirik on ristikujuline, mille kaks haru — lõuna- ja idapoolne on otstest ümardatud. Meist paremale jääb püha Nikolause kõrvalaltar, vasakule aga avar krüpt või hauakamber, mis oletatavasti teenis iidses kirikus käärkambrina. Keset kirikut kõrgub tervest kaljust välja raiutud haud, mis on eraldatud, nagu ka Issanda Püha Haud, seda ümbritsevatest kaljudest. Haual on kaks sissepääsu. Nii seest kui ka väljast on see suuremalt jaolt vooderdatud marmoriga ning kaunistatud paljude vääriskividega. Sellesse pühasse hauda oligi maetud “ülema kui Keerubid ja palju ausama kui Seeravid” pühim ihu ja siit “läks elu sisse Elu Ema”. Marmoriga vooderdatud Kõigepühama Jumalasünnitaja haud tungib idapoolsesse kaljuseina; seda valgustavad ööl ja päeval 24 hõbedast küünlajalga ning mõned õlilambid. Liturgia ajal on haud aujärjeks, sissekäigu kõrval asuv ohvrilaud toetub aga koopa välisseinale. Ülevalt on koobas kaetud väikese kupliga, mille keskpaigas laiub avaus küünalde ja õlilampide suitsu väljalaskmiseks. Põhjapoolse välisseina vastas seisab kaljusse raiutud süüria jakobiitide aujärg. Kiriku läänenišis on koptide kõrvalaltar ning selle kõrvale jääb kaljusse raiutud allikaveega kaev. Kiriku põhjaosa lõpeb krüptiga, millesse viib 18-astmeline trepp. See krüpt oli põhjapoolse sissekäigu võlviks ja eeskojaks. Krüpti viivast trepist paremal seisab altar, mida nimetatakse püha Stefanuse kõrvalaltariks.
Kiriku, mille sees asub Jumalasünnitaja hauakoobas, püstitas algselt püha Helena; seda tõestavad nii ajaloolised tunnistused aastatest 418-600 kui ka kiriku enda kuju, millest peeti eranditult kinni kirikute ehitusel Konstantinuse ja Helena ajal. See kirik säilis täiesti tervena kuni 11. sajandini; sellest ajast aga kõneldakse temast kui purustatust. 1161. aastal taastas Balduin II-e tütar Melisinde kiriku purustatud osad, kaunistas selle seinad maalingutega ning maeti peale surma selle kiriku krüpti. See koht on praegu teadmata. Sellest ajast saadik, tänu moslemite sügavale austusele Kõigepühama Neitsi vastu, jäi kirik tema haua kohal paljude sajandite jooksul terveks ja puutumatuks, ning praegu näeme seda täpselt sellisena, nagu tunnistajad, 12. sajandi palverändurid, seda on kirjeldanud.
Peale katoliiklaste ja protestantide sooritavad Jumalaema hauakirikus teenistusi kõik Jeruusalemma kristlikud konfessioonid. Nn. peakirik ning Jumalasünnitaja pühade vanemate, püha Nikolause ja püha Stefanuse kõrvalaltarid, nii nagu ka põhjapoolne ülemine krüpt kuuluvad eranditult õigeusklikele kreeklastele; püha Joosepi hauakamber kuulub armeenlastele; süürlastel ja koptidel on oma kõrvalaltarid; hauakoobas kuulub nii kreeklastele kui ka armeenlastele.
15. augustil, Kõigepühama Jumalasünnitaja Uinumise pühal toimuvad siin erakordselt pidulikud jumalateenistused; siia voolab kokku lugematu rahvahulk Jeruusalemmast ja selle ümbrusest, teiste hulgas ka moslemeid. Siia tuuakse Püha Haua kiriku läheduses paiknevast Ketsemani abikirikust pidulikult ka surilina uinunud Neitsi kujutisega, järgides sedasama teed, mida mööda apostlid tõid Ketsemani matmiseks Jumalaema kõigepuhtama ihu.
On teada, et apostel Toomas ei viibinud Kõigepuhtama Jumalasünnitaja uinumise ja matmise juures ning saabus Jeruusalemma alles kolme päeva pärast. Tema kurvastusest liigutatud apostlid avasid Jumalasünnitaja hauakoopa, et apostel Toomas saaks kummardada tema jumalikku ihu, kuid haud oli tühi. Jumalaema oli tõusnud taevasse oma Poja aujärje juurde! Suuline pärimus kõneleb sellest, et kui apostel Toomas hauakoopast välja tuli, saatis Jumalaema talle lohutuseks taevast oma kõigepuhtama rüü vöö. Seda kohta näidatakse Jumalaema hauakoopast pisut eemal, teel, mis viib Ketsemanist Õlimäele.
Raamatust “Mööda Püha Maad”, Moskva, Õigeusu kirjanduse Rahvusvaheline kirjastuskeskus, 1997.

Tagasi
Esileheküljele