Pühade kesk-päev
Pühade kesk-päev on viiekümne päeva keskpaik Paasapüha ja Püha Vaimu mahatulemise vahel. Selle püha nime on Kirik võtnud Evangeeliumist, mis jutustab Jeesusest Kristusest, kes oma maise elu ajal, oma rõõmusõnumi kuulutamise kolmandal aastal, juutide lehtmajade püha poole peal “läks üles pühakotta ja õpetas” (Jh, 7, 14).
Lehtmajade püha oli üks kolmest suurest juudi rahvapühast, mis oli sisse seatud juutide viibimise mälestuseks lehtmajades nende rännaku ajal kõrbes, ning iseäranis selle mälestuseks, mida Jumal oli Moosesele näidanud Siinai mäel (2Mo, 25, 40) ning mille eeskujul püstitas Mooses kogudusetelgi (2Mo, 39, 43 - 40, 2). See püha vältas kaheksa päeva, millest esimene ja viimane päev olid eriti pühad. Kaheksanda päeva kombetalituseks, mis on seotud ka kristliku Pühade kesk-päevaga, oli pidulik veekallamine. Veekallamine tähistab Püha Vaimu väljavalamist.
Lehtmajade püha poole peal läks Issand Jeruusalemma templisse ja õpetas. Issanda jumaliku õpetuse järgi sai see kesk-päev ka Kristuse kiriku pühaks. See Jeesuse Kristuse õpetamine, mis vastab nende viiekümne päeva keskpaigale, mis jäävad Paasa ja Püha Vaimu mahatulemise vahele, annab märku ka lähenevast Püha Vaimu väljavalamisest, sest “pühade viimasel suurel päeval”, mille ajal oli Issand kirikus ja õpetas, rääkis ta ise Pühast Vaimust, “kelle pidid saama need, kes Temasse usuvad” (Jh, 7, 37,39).
Pühade kesk-päev on väga vana kristlik püha. Seda mainib oma jutlustes püha Johannes Kuldsuu. Konstantinoopoli Anatolius V sajandil, Kreeta vaga Andreas VII-l, püha Damaskuse Johannes VIII-l ning vaga Theofanus Usutunnistaja ülistasid Pühade kesk-päeva oma vaimulikes lauludes, millega Kirik tänaseni kiidab Issandat Viiekümne päeva keskel.
Meenutades Halvatud inimese pühapäeval Ingli veesegamist Lambavärava tiigis ning eriti Jeesuse Kristuse Jumalikku õpetust, mida ta lausus Viiekümnendal päeval, võrreldes seda veega, mis “annab pääsemise järgi janunevale patusele elu ja tarkust”, toimetab Kirik Pühade kesk-päeval peale Liturgiat väikest veepühitsemist, paludes Issandat joota januseid hingi vagaduse veega, nagu Ta “kõneles valju häälega ning ütles: “Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!” (Jh, 7, 37).
(Ülempreester G. Debolski raamatust “Õigeusu Kiriku jumalateenistuse päevad”)
 
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi