Arhimandriit Kirill (Pavlov)
Kannatlikkusest
(Jutlus Halvatud inimese pühapäeval)
Armsad vennad ja õed Kristuses! Täna loetud Evangeelium jutustab halvatud inimese tervenemise suurest imest, mille tegi meie Issand Jeesus Kristus, ja Tema armulikkusest kannatava inimkonna vastu. See Evangeelium on otseselt seotud igaühega meist ning võib olla meile suurimaks õpetuseks ja lohutuseks.
Evangeelium jutustab meile sellest, et Jeruusalemma templi läheduses asus Lambavärava tiik (midagi basseini-taolist). Issanda Ingel laskus aeg-ajalt sellesse tiiki ja segas vett, andes sellele imettegeva jõu. Ja kes esimesena laskus vette peale Ingli segamist, see sai terveks mistahes haigusest, mis teda vaevas. See tervekstegev vägi tõmbas ligi hulgaliselt tõbiseid. Nende hulgas oli ka üks inimene, kes kolmkümmend kaheks aastat oli põdenud rasket haigust, kuid lootuses tervenemisele ei lasknud siiski nina norgu.
Pühade puhul tuli meie Issand Jeesus Kristus Jeruusalemma ning külastas ka Lambavärava tiiki. Pööranud tähelepanu Jumala armulikkust kannatlikult ootavale halvatule, küsis Issand temalt: “Kas sa tahad terveks saada?” Haige vastas temale “Issand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki, kui vett segatakse; seni, kui ma tulen, astub teine minu eel sisse!” Siis ütles Issand: “Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!” (Jh, 5, 6-8) Ja oh imet! Ainuüksi oma jumaliku sõnaga tegi Issand haige ühe hetkega terveks. Kolmkümmend kaheksa aastat rasket haigust põdenu tõusis kohe jalule, võttis oma voodi ja kõndis. Aga juhtus see laupäevasel päeval ning juudid ütlesid, et laupäeval pole lubatud voodit kanda. Siis ütles tervekssaanu: “Kes mind terveks tegi, ütles mulle: Võta oma voodi ja kõnni!” (Jh, 5, 11). Jeesust Kristust polnud enam ligidal. Ta oli kadunud rahva hulka. Kuid hiljem, kui Issand kohtas tervenenut templis, lisas Ta järgmised sõnad: “Vaata, sa oled terveks saanud, ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!” (Jh, 5, 14).
Esimene, mis köidab meie tähelepanu, on haige kindel usk Jumala armulikkusesse. Kolmkümmend kaheksa aastat oli ta vaevelnud raske tõve käes, kuid polnud kaotanud lootust ja kannatlikkust. Ta uskus ja lootis saada palutut ning Issand pidas teda meeles ja andis talle tervenemist. Õppige, mu kallid, selle näite varal olema kannatlikud nende katsumuste ajal, mis meid külastavad ja mida on teinekord nii palju. Püüdke panna oma lootus Issandale Jumalale ja sellest lootusest ammutada jõudu ja mehisust mitmesuguste elumurede ja nurjumiste nurisemata talumiseks. Kui rasked meie katsumused ka poleks, kui kaua need ka ei kestaks — usu, et Issand võib sind aidata ning kergendab varem või hiljem sinu kannatusi, kui vaid sinul endal on kindel ja vankumatu usk Tema armulikkusesse. Issandale on kõik võimalik ning ta võib ühe hetkega asendada sinu mure rõõmuga. Tõepoolest, vahel pole inimesel lihtsalt jõudu taluda kõiki katsumusi ja hädasid ning oma arguses ja kannatamatuses kaotame tihti lootuse Jumala armulikkusele, nutame ja nuriseme, öeldes: “Kannatan ja palvetan, aga Issand ei näe minu pisaraid,” ning langeme meeleheitesse. Vaat kui arad me pahatihti oleme! Olgu siis halvatud inimese kannatlikkus oma haiguse talumisel meile kõigile eeskujuks.
Kallid vennad ja õed! Kui me usume, et Jumal on olemas, et Ta saatis meie pärast surma oma ainusündinud Poja, kui me usume, et kogu meie elu juhib ei keegi muu, kui seesama Taevane Isa — siis peame Tema peale panema ka kogu oma lootuse. “Heida Issanda peale oma koorem ja Tema hoolitseb sinu eest...” (Ps; 55, 23).
Me soovime mõnikord, et meie palumised ja palved otsekohe täidetaks, mõtlemata sellele, et Jumal teab meist paremini, mis on meile kasulikum ja millal anda meile lohutust. Me nutame, ägame, nimetades ennast õnnetuteks ja justkui elu aeg süütult kannatavateks, jättes tähele panemata Issanda apostli õpetuse: “Keda Issand armastab, seda Ta karistab; ta peksab igat poega, keda ta vastu võtab” (He, 12, 6). Katsumuste talumise ja kehaliste kannatuste kaudu ravib Issand meie hinge, valmistades seda ette tulevaseks eluks, õpetab meile alandlikkust ja mitte silmakirjalikku lootust Tema armulikkusele. Katsumuste külastamine annab selgesti tunnistust sellest, et Issand pöörab sel ajal sulle erilist tähelepanu. Ta tahab sind sinu pääsemiseks targemaks teha, annab sulle võimaluse Talle näidata, kui palju on sinus usku, lootust ja armastust — neid olulisi kristlikke voorusi, ilma milleta ei pääse inimene Taevariiki.
Ega pühad ja õiglased lugenud end asjatult Issanda poolt unustatuks, kui katsumused neid kaua polnud külastanud. Apostel Paulus on öelnud: me ei kiitle mitte ainult sellega, et oleme usust õigeks saanud, “vaid me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud” (Ro, 5, 3-5). Katsumused on meie õpetajad, nad õpetavad meile kannatlikkust ja annavad kogemusi. Kogemus on aga elus suur asi. Kogemus puhub inimesse kindlust oma edus.
Meie aga ei taha seda imelist jõudu endas kasvatada ja isegi siis, kui Issand ise oma inimarmastuses otsustab meis seda jõudu kasvatad, tõstame Tema vastu nurinat ja nutame oma saatuse üle: miks nõuab saatus meilt selliseid pingutusi ja üle jõu käivat hoolt ja vaeva. Teadmata seda, et oma argusega takistame oluliselt Jumala armul meid aitamast — me pole enam millekski võimelised ega oska vastu võtta seda armu, mis nõuab meilt otsustavust enese andmises Issanda tahte alla.
Me ei saa jätta tähele panemata Evangeeliumist loetud sõnu, mida lausus Issand tervenenud halvatule: “Vaata, sa oled terveks saanud, ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!” (Jh, 5, 14). Nendest sõnadest on näha, et haiguse ja patu vahel on olemas kõige tihedam seos. Kuni esimesed inimesed polnud veel patustanud, olid nad terved nii ihult kui hingelt. Peale seda aga, kui nad polnud suutnud ennast patust hoida, järgnesid patule ka haigused. See nähtus kordub ka praegu ning see sõltuvusseadus jääb jõusse aegade lõpuni. Igasugune seadusest üleastumine, nii ihulises kui ka kõlbelises valdkonnas, toob endaga kaasa meie loomuse rikkumise, mida tingimata saadavad ka haigused. Ning seepärast, tundes seda tõde, hoidugem igati patust kui meie hinge- ja ihutervise käestminemise põhjusest.
Ometi pole olemas inimest, kes võiks pidevalt hoiduda patustamast. Jumala sõna järgi pole inimest, kes elab ega patusta, isegi kui tal tuleb elada vaid üks päev. Kuid Jumala arm annab meile vahendid pidevaks puhastumiseks patukahetsuse sakramendis. Kui palju kordi inimene ka ei langeks, on tal alati võimalus jälle tõusta. Andes endale aru oma patust, kahetse seda, et oled solvanud kõigeparemat Issandat ning võta kindlaks kavatsuseks ennast parandada, ja siis andestab Issand oma armulikkuses sulle su patu ning teeb oma armu vääriliseks. Aga kui meid tabanud hädades kipub meie palvete täitumine venima, siis olgu kolmkümmend kaheksa aastat kannatanud halvatu eeskuju meile Jumala armulikkusele lootmises lohutuseks.
Lausume püha apostel Jakoobuse sõnadega: “Olge nüüd teiegi pikameelsed, kinnitage oma südameid...” (Jk, 5, 8). Usaldage oma elu Jumala tahte hooleks. Uskuge: Issand teab meist paremini, millal Ta peab meid tähele panema, millal aga oma puhtaima palge meist ära pöörama. Ja mis elus ka ei juhtuks, hüüdke sagedamini: “Minu lootus on Isa, minu varjupaik Poeg, mu kaitstus Püha Vaim: Sa Püha Kolmainus Jumal, au olgu Sulle!” Aamen.
 
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi