Jurjevi (Tartu) linna asutamine vürst Jaroslav Targa poolt
Vene Õigeusu Kiriku teaduskeskuse kirjastuses “Õigeusu entsüklopeedia” ilmus Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Aleksius II raamat “Õigeusk Eestimaal” — kokkuvõte tema aastatepikkusest tööst Eestis teenimimise ajal. Toimetusel on kavas tutvustada lugejaid üksikute peatükkidega sellest raamatust.
Üks kõige usaldusväärsemaid ja varjasemaid kirjalikke tunnistusi vene vürstide suhetest Läänemere äärsete rahvastega on kroonikajutustus sellest, kuidas suurvürst Jaroslav 1030. aastal Novgorodist estide vastu sõjaretkele suundus ning Jurjevi linna asutas (mis sai oma nimetuse suurvürsti kristliku nime järgi). “6538. aasta. Selsinatsel aastal läks Jaroslav tšuudide (s.o. eestlaste — toim. märk.) vastu ning võitis neid ja püstitas Jurjevi linna.” Oletatakse, et Jaroslavi sõjaretke põhjuseks võis olla asjaolu, et estid olid asunud Taani ja Inglismaa Knuti poolele, kelle vastane Norra kuningas Olav II Jaroslavilt abi sai.
/.../ Kuni 16-17. sajandini on kirjalike allikate andmed Jurjevi tekkimisest ja arengust väga napid. Peale ülalmainitud kroonikateate ning Läti Henriku kroonika, mis kirjeldab põhiliselt ka Jurjevit (Derpti) puudutavaid 13. sajandi alguse poliitilisi sündmusi, pole ühtegi teist tähelepanuväärset allikat, mistõttu äratavad erakordset huvi meie sajandi 60-ndatel aastatel kaasaegse Tartu territooriumil toimunud arheoloogilised väljakaevamised.
/.../ 10.-11. sajandi pinnasekihi uurimisel leiti valdavalt kilde keraamilistest nõudest, mis olid iseloomulikud 11. sajandi alguse ja keskpaiga Novgorodile, samal ajal kui Eesti teistes asulates ja matmispaikades sellist keraamikat ei kohta. See on üsna oluline tunnistus Jurjevi elanikkonna sidemetest vene kaupmeeste ja käsitööliste või asunikega, kelle kaudu levisid linnas vene päritoluga savinõud.
/.../ Jaroslavi ajal ja peale teda linn kasvas ja arenes jõudsalt, samuti muutusid üha tugevamateks tema kultuurisidemed Venemaaga. /.../ Kirjalikest allikatest on teada kaubandussuhetest Jurjevi (Derpti) ja Novgorodi vahel 13-15. sajandil. Mõlemad linnad olid seotud Hansaliiduga, mis asutati 13. sajandi lõpul, ning dokumentide järgi otsustades etendas Jurjev selles tähtsat rolli, sest teda mainitakse alati teisena, kohe  Riia linna järel.
Erilist huvi pakub ka küsimus linna vene elanikkonna olukorrast peale Vene ülemvalitsuse lõppemist. Kroonika pajatab, et rahvas “põletas nende majad maha”. Hilisematel andmetel asutati Jurjevis Emajõe vasakule kaldale vene linnaosa. 15-17. sajandite allikad räägivad ka jõe paremal kaldal asuvast “vene poolest”. On alust arvata, et mõlemad mainitud asundused olid omavahel tihedalt seotud, ent nende tekkimise aega on raske kindlaks määrata. 15. sajandi allikad iseloomustavad “vene poolt” kui juriidiliselt iseseisvat asundust, millel oli oma administratsioon, kaubahoov ja kirik.
Sellest annab tunnistust ka Pihkvast leidud 15. sajandi Jurjevi pitsat, mille kohta on avaldanud materjale V. Janin. Ta märkis, et see pitsat, mille sümboolika on seotud püha Georgiosega, kinnitab Jurjevi “vene poolel” asunud püha Georgiose kiriku olemasolu. Sellest kirikust Emajõe vasakul kaldal ehk seega siis vene eeslinnas jutustas Kiievi metropoliit Issidor, kes 1439. aastal suundus Moskvast Jurjevi kaudu Ferrare-Firenze kirikukogule.
/.../ Kuid säilinud on andmed ka Jurjevi teise kiriku kohta, mis oli ehitatud püha Nikolaose auks. Piiskop Pavel väitis, et vürst Jaroslav ehitas siia kaks õigeusu kirikut, “ühe püha imetegija Nikolaosele, teise aga oma pühakule, suurmärter Georgiosele”. Kahe kiriku olemasolust räägib A. Sapunovi arvates ka jutustus Pihkva-Petšoora kloostri asutamisest: “Tol ajal elas keegi Moskvamaalt pärit Joanni nimeline preester, liignimega Šesnik; see Joann pidas vaimulikuametit Jurjevi linnas Liivimaal koos bresbüter Issidoriga püha imetegija Nikolaose ja suurmärter Georgiose kirikus; tema oli ametisse pannud omal kulul Kiievi suurvürst Jaroslav Vladimirovitš.”
Mälestus sellest, et vürst Jaroslav oli asutanud Jurjevis kirikud, elas edasi, ning sellele faktile on hiljem korduvalt viidatud ka erinevates diplomaatilistes dokumentides. Nii näiteks kirjutas tsaar Joann IV Taani kuningale Fredrik II, kes teatas oma õigustest Eestimaale: “Suurvürst Georgi Vladimirovitš, keda kutsutakse Jaroslaviks, vallutas Liivimaa, asutas jurjevi linna, ehitas seal kreeka kirikud ning pani oma andamid peale sellele maale.”
/.../ 1982. aasta väljakaevamiste ajal leiti Tartu Botaanikaaia territooriumilt inimluid, hiljem aga ka tellistest ja munakividest laotud seina jäänused. Teadlased avaldasid arvamust, et tegemist on iidse kalmistuga ja oletatava püha Georgiose kiriku vundamendi põhjapoolse osaga umbes 14.-15. sajandist. Nähtavasti oli püha Georgiose kirik 15. sajandi lõpuks juba hävitatud, kõige tõenäolisemalt hansategelaste poolt, kes maksid sellega kätte Hansale tähtsa “Peetri hoovi” sulgemise eest Venemaa kaubanduskoja poolt. Veel 1918. aastal oletas kohalik koduloolane ja Tartu ajaloo tundja Richard Otto, et püha Georgiose kirik asus algselt Laial tänaval nn. Vene väravate piirkonnas, mis praegu jääb Botaanikaaia alla. Tema oletust kinnitab ka sissekanne, mis leiti ühest linna raekoja 1555. aasta protokollist ja mis räägib sellest, et püha Georgiose kirik asus kellegi Hans von Karpeni valdusestes, “mis asuvad Vene väravate ees”. Seda versiooni kinnitab ka see, et üks linnamüüri selles osas asuv nurgatorn kandis veel 1590. aastal Georgiose (Jüri) torni nime. Tõenäoliselt meenutas see kirik oma tüübilt nn. kaupmehekirikut, kus paiknesid ka ruumikad laohooned. Kahjuks puudub sellistest vene kirikutest täpne ettekujutus. Riias ja Tallinnas paiknevad tänapäeval selliste ehitiste oletatavas asukohas uued elamurajoonid ning seepärast pole seal võimalik teostada arheoloogilisi väljakaevamisi.
17. sajandist peale mainivad kirjalikud allikad vaid ühte Jurjevi kirikut — püha Nikolaose kirikut. Algselt asus see praeguse postkontori õue territooriumil 21. Juuni-nimelise (Praeguse Rüütli — toim. märk.) tänava nurgal. Reformatsiooni ajal sai hoone tugevasti kannatada. 16. sajandi lõpul kuulus kirik jesuiitidele, 17. sajandiks oli aga kirikuhoone täielikult lagunenud ning lammutati maha.
Patriarh Aleksius II
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi