21. mail on apostel ja evangelist Joann Jumalasõnaõpetaja mälestuspäev
“Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse” (1Jh, 4, 16).
Täna peab püha Õigeusu Kirik vagas meeles meie Issanda Jeesuse Kristuse ühe kõige lähedasema ja ustavama õpilase ja järgija — püha, auväärse ja kõrgestikiidetud apostli ja evangelisti Joann Jumalasõnaõpetaja mälestuspüha.
Püha Kirik pole just paljudelele andnud oma jumalasõnaõpetaja nime. Peale apostel Joanni on selle nime pälvinud vaid kaks Jumala vaga — Konstantinoopoli püha peapiiskop, suur kogumaapealne õpetaja ning Teise Kogumaapealse Kirikukogu Eesistuja Gregorios ja X saj. lõpu - XI saj. alguse imeline vaimukandjast usuvägilane vaga Simeon.
Sõna “jumalasõnaõpetus” (teoloogia) pole ühetähenduslik. Seda kasutatakse erinevates tähendustes. Teoloogiaks nimetatakse näiteks mõningaid meie koolis (Vaimulikus Akadeemias ja Seminaris — toim. märk.) õpetatavaid aineid: põhiteoloogia, dogmaatiline teoloogia, moraaliteoloogia jt. Sealjuures kasutatakse õppematerjalidena silmapaistvate teoloogide ja auväärsete õpetlaste töid, kelle nimed on kuldsete tähtedega kantud meie kodumaise ja maailma teoloogiateaduse kroonikasse.
Kuid see puht teaduslikus mõttes kõrge kvalifikatsiooniga õpetatud, “diplomeeritud” teoloogia, vaatamata kogu oma tähtsusele ja teaduslike vahenditega varustatusele, pole siiski midagi iseseisvat. Selle juured ja allikad on Pühade Isade jumalasõnaõpetuses, mis on leidnud väljenduse pühade Kogumaapealsete Kirikukogude dogmaatilistes määratlustes, Isade poolt üksmeelselt heaks kiidetud usutõdedes, Kiriku liturgilises loomingus. Sel teoloogial, mis moodustab tähtsaima osa Püha Kirikupärimuse elavast hoovusest, on vaieldamatult palju kõrgem väärtus. See sisaldab endas Jumaliku Ilmutuse tõeliselt kiriklikku tõlgendust ning suurte usuvägilaste, jumaltarksete karjaste ja Kiriku õpetajate Jumalast valgustatud mõistuse ja Püha Vaimu armust puhastatud südame vastust sellele Ilmutusele.
Seepärast peab igaüks, kes tahab saada tõeliseks õigeusu jumalasõnaõpetajaks, väärtustades küll teaduslikke andmeid ja õpetatud teoloogide rikast kogemust, siiski esmajärjekorras järgima Aleksandria püha peapiiskop Kyrillose tarka nõuannet: “Kõige õigemini toimime siis, kui me Pühade Isade sõnade poole pöördudes püüame neid võtta põhilise juhisena ning, pannes iseennast proovile: kas me ikka viibime usus, võrdleme omaenda arutlusi võimalikult hoolikalt nende õigete ja puhaste mõtetega.”
Kuid ka Pühad Isad — need kõige usatvamad Püha Pärimuse hoidjad, jõid omakorda suurima tähelepanu ja agarusega veel kõrgemast Jumala sisendatud apostliteoloogia allikast, mis pole enam inimese, olgu või Jumalast valgustatud inimese looming, vaid tõeliselt elav ja vägev Jumala sõna (He, 4, 12), ehkki on väljendatud meie inimlikes sõnades ja mõistetes.
Üheks imelisemaks näiteks sellest kõrgeimast apostliteoloogiast on ka need pühad raamatud, mille autoriks on suur armastuse apostel — püha evangelist Joann Jumalasõnaõpetaja.
Lühikeses kirjatükis pole võimalik mitte ainult avada kogu tema õpetust Jumalast, maailmast ja meie eksistentsi mõttest, vaid ka anda piisav ülevaade tema pühast jumalasõnaõpetusest. Ja seepärast mainigem vaid mõningaid momente.
Püha apostel Joann kuulutab meile, et “Jumal on armastus” (1Jh, 4, 8,16), ning et “nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu” (Jh, 3, 16).
Püha apostel Joann õpetab meile, et meie, armastades maailma kui Jumala kätetööd, armastades inimesi kui Jumala-näolisi olendeid, peame alati meeles pidama ka seda, et kunagi suurepärane, ürgne, puhas ja Jumala auhiilguses särav maailm lebab praegu, peale pattulangemist, tigeda võimuses (1Jh, 5, 19).
Patule andunud inimese elu põhisisu moodustavad tihti nurjatud naudingud, ohjeldamatu püüdlemine kasuahnuse poole, üha uute maailma kõdunevate aarete omandamise poole, egoism ja auahnus. Apostel tuletab meile meelde, et see kõik, s.t. “lihahimu, silmahimu ja elukõrkus ei ole Isast” (1Jh, 2, 16).
Ent nagu tunnistab apostel Joann, on Issand enda kohta öelnud: “Mina ei ole tulnud kohut mõistma maailma üle, vaid maailma päästma” (Jh, 12, 47). Kui nii on enda kohta öelnud puhas ja patuta Issand, siis kas võib, kas julgeb kristlane, kes pole ise kaugeltki patuta, hukka mõista teist inimest, isegi kui see on patustanud? Sest nagu õpetab apostel, “kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees” (1Jh, 1, 8).
Tundes maailma patust olekut ja pidades meeles omaenda patusust, tuleb meil eelkõige püüelda omaenda hinge puhastamise poole patukahetsuse kaudu. “Kui me oma patud tunnistame, siis annab Tema, ustav ning õige, patud meile andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust”  (1Jh, 1, 9).
Samuti tuleb meil osata selgelt eristada pattu ennast, kui kõlbelisest seadusest üleastumist, kui teed, mis viib vaimuliku surmani Jumalast võõrdumise läbi, patustajast inimesest. Sest peale “patu, mis on surmaks”, s.t. visa ja kahetsematut patu teenimist, on apostli sõnutsi olemas ka “patt, mis ei ole surmaks” (1Jh, 5, 16) — kui inimene on justkui patuvangis, ise sealjuures selle all raskelt kannatades. Ning apostel pöördub meie poole sellise õpetusega: “Kui keegi näeb oma venda pattu tegevat, pattu, mis ei ole surmaks, siis ta tehku palvet, ja Jumala annab temale elu” (1Jh, 5, 16).
Kristlane on kutsutud tegevaks armastuseks ja ligimese teenimiseks. “Kui keegi ütleb: “Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik” (1Jh, 4, 20). Mitte vaen ja vihkamine, vaid üksnes armastus võib teha Jumala tööd, seada jalule rahu inimeste vahel, aidata inimestel ära tunda nende eluülesannet, valida elu tee koos Jumalaga, aga mitte surm Temast kaugel.
Armastus, millest räägib püha apostel Joann, pole muidugi see armastus, mis tähistab tihti tavalist, loomulikku maist kiindumust või inimestevahelist juhuslikku lähedust, vahel aga ka ohjeldamatut kirge. Ei, see on Jumala armastus, puhas, püha, ohverdav armastus, mis teeb inimese võimeliseks vabalt ja rõõmsalt jätma “oma elu oma sõprade eest” (Jh, 15, 13).
Just selline armastus loob kõige paremaid asju inimese elus. Just see loob õnneliku ja Jumalast õnnistatud perekonna. Just see võib teha osaliseks tõelisest kristlikust rahuloomest. Just sellisel armastusel põhineb kristlikult teadvustatud ja Kiriku poolt pühitsetud patriotism, mis eeldab oma Jumalast kingitud kodumaa ennastsalgavat teenimist.
Täna oleme kogunenud oma ühise, Jumala Vaimust valgustatud õpetaja ümber — apostli ümber, kes õpetas lakkamatult armastust, kes ka oma vanaduspäevil, kui ta enam ei suutnud tuua kuuldavale pikki jutlusi, kordas vaid oma lemmiksõnu: “Lapsed, armastage üksteist!” Ja kui temalt küsiti, miks ta sellest nii tihti räägib, vastas ta: “See on Issanda käsuõpetus ja kui te seda täidate, siis on sellest küll ja küll.”
Leningradi Vaimuliku Akadeemia professor, ülempreester Liveri Voronov
(“Moskva Patriarhaadi Ajakiri”, 1982, nr. 7)
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi