13. mai — Püha piiskop Ignati (Brjantšaninovi) mälestuspäev
(ikoon)
Püha piiskop Ignati (Dmitri Aleksandrovitš Brjantšaninov) sündis Pokrovskoje külas (Vologda kubermangus) aadliperekonnas. Veel lapsepõlves ilmnes tal kalduvus palvetööks ja üksinduseks. 1826. aastal lõpetas Dmitri Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Noormehe ees avanes hiilgav võimalus teha ilmalikku kärjääri, kuid ta esitas erruminekupalve, soovides astuda mungaseisusesse. Tema palvet ei rahuldatud ning Dmitri Aleksandrovitš suundus oma esimesele teenistuskohale Dinaburgi kindluses, kus haigestus raskelt ning vabastati varsti maistest töödest. Tervise paranedes astus ta kuuletujaks Sviri Aleksandri kloostrisse. Seejärel asus ta koos oma staaretsi, munkpreester Leonidiga elama Optina kloostrisse. 28. juunil 1831 pühitses Vologda piiskop Stefan ta mungaseisusesse Ignati nimega märterpiiskopi Ignatios Jumalakandja auks. 4. juulil pühitseti ta munkdiakoniks, 25. juulil aga munkpreestriks. Peagi saab temast Pelšemski Lopotovi kloostri eestseisja. 28. jaanuaril 1833 tõstetakse munkpreester Ignati iguumeniks. Varsti saab ta üldiselt tuntuks tänu oma administratiivsetele edusammudele. 1833. aastal usaldati talle Peterburi lähistel asuva laostunud Kolmainu-Sergi kloostri juhtimine. Uuel eestseisjal, kes oli vahepeal tõstetud arhimandriidiks, õnnestus korda seada nii kloostri vaimuelu kui ka majapidamine. Selles kloostris elades suhtles ta isiklikult ja kirja teel paljude vene vaimuliku ja ilmaliku kultuuri tegelastege. Nende hulgas olid ka Gogol, Brüllov, Glinka ja Turtšaninov. Arhimandriit Ignati pidas kirjavahetust ka oma vaimulike lastega (tänaseks on teada umbes 800 püha piiskopi sellesisulist kirja). 27. oktoobril 1857 pühitseti ta Peterburi Jumalaema Kaasani pühakuju peakirikus Kaukaasia ja Tšernomorski piiskopiks. 4. jaanuar 1858 saabus ta Stavropoli. “Rahu sellele linnale!” olid tema esimesed sõnad üpris sõjakalt häälestatud kohalikele elanikele. Oma lühikese neljaaastase valitsusaja jooksul õnnestus piiskop Ignatil korraldada piiskopkonna elu, kuid üha ägenev haigus sundis teda paluma puhkuseluba. 1861. aastal see palve ka rahuldati ning ta asus Nikolo-Babajevski kloostrisse. Siin elas ta üksildast palveelu, kirjutas paljud oma kuulsatest teostest (“Annetus nüüdisaja mungaelu pidajatele”, “Paterik” jt.), jätkas kirjavahetust vaimulike lastega. 16. aprillil 1867 teenis ta Paasa esimesel päeval oma viimase Liturgia. Piiskop Ignati suri 30. aprillil. Tema matustele oli kokku tulnud üle 5000 inimese, kelle kurbus “lahustus mingis tabamatus rõõmus”.
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi