Meie ülemhingekarjane
19. juunil tähistame Tallinna ja kogu Eesti kõrgestipühitsetud peapiiskopi Korneliuse 75. juubelisünnipäeva.
Tervitame ning õnnitleme sügava lugupidamisega meie Valitsejat, kellele Issand on määranud olla oma altari teenija ning piiskop ja usutunnistaja sel lõppeval 20. sajandil Kristuse sünnist arvates. Selleks, et koos meie Valitsejaga heita pilk tema elutööle, pöördume ta sõnade poole, mis kõlasid meie katedraalis tema piiskopiks pühitsemisel 1990. aasta septembris.
“Tänasel, minu jaoks nii tähendusrikkal päeval,” alustas Valitseja tookord, “meenuvad mulle meie Lunastaja sõnad, mis olid öeldud apostel Peetrusele pärast seda, kui tema jumalaarmastus oli proovile pandud: “Tõesti, tõesti mina ütlen sinule: kui sa noorem olid, siis panid sa ise oma vöö vööle ja kõndisid, kuhu tahtsid. Aga kui sa saad vanaks, siis pead sa oma käed välja sirutama ja üks teine paneb vöö su ümber ja viib sind, kuhu sa ei taha” (Jh, 21, 18-19). Ka nüüd, vanas eas, lähen, kuhu ma ei ole kunagi pürginud ja mida ma ei ole kunagi otsinud, vaid selleks, et alluda pühade ülemuste korraldusele. Nii minu noorusaastatel kui ka küpses eas saatis Jumal mind teele, mida ma ei tahtnud.”
Me mõistame, et Valitseja pidas neid sõnu lausudes silmas just nimelt seda, et igas oma vaimulikus auastmes — nii diakoni, preestri kui ka nüüd, piiskopina — on ta alandlikult võtnud oma õlule need tööd, mis on sinna asetanud Kiriku tahe. Kuid me teame, et üks tugev soov on salapärasel kombel juhtinud kogu tema elu. Ja selle soovi pani Jumal tema südamesse veel lapseeas. See on Issanda altari teenimise soov.
Teame hästi, et Valitseja pole hoopiski nende killast, kes oma “esimestest sammudest alates” ootavad piiskopivõimu armu. Ning mõned meie pühad läbielemised neil aastatel on korduvalt kinnitanud seda mõtet ja viidanud sellega erilisele jumalikule õnnistusele, mis on meie ülemhingekarjasega.
Nii näiteks palvetasime hiljuti ühel Nõmme koguduse jaoks raskel hetkel koos Valitsejaga selles koguduses; ning see palve sattus just Kartaago märter Cyprianuse mälestuspäevale. Too ammune vaga piiskop oli üks esimesi, kes arvas, et “kellele Kirik pole ema, sellele pole ka Jumal isa”. Ja ka see mõte on meid nende aastate jooksul pidevalt saatnud. Kuid püha Cyprianus oli Kiriku jaoks raskel ajal ka selleks heaks karjaseks, kes ise kuidagi ei püüdnud piiskopiks saamise poole. Ta võttis selle kõrge ameti vastu vaid kirikurahva tungival pealekäimisel, kes olid kokku tulnud pühaku maja juurde ja ütlesid, et lasevad ta sealt välja vaid oma ülemkarjasena. Me teame, et ka meie Valitseja sai meie ülemkarjaseks mitte omaenda, vaid Jumala tahtel...
Tema lapsepõlv möödus Tallinnas õilsas ja heas vene perekonnas, mis Eestis elatud viie põlvkonna jooksul oli hakanud armastama seda oma väikest kodumaad. Niikaua, kui Valitseja ennast mäletab, on ta alati eesti keelt osanud. Selle omandas ta juba lapsepõlves eakaaslastega mängides. Oma esimesed sammud õpingute teel astus ta Jumala tahtel otse kiriku külje all: algkool, kuhu ta 7-aastaselt pandi, asus Tallinna Kaasani kiriku kogudusemajas. Selles kirikus sai meie tulevasest Valitsejast tema suurt lapsesoovi mööda altariteener, seejärel aga, paljude aastate möödudes ka diakon. Ent ajendatuna suurest soovist kirikus teenida, koges ta juba oma kirikuelu algaastatel mõningaid katsumusi, mis olid seotud selle soovi täitumise ootamisega. Need olid puht-isiklikud läbielamised, mis teda kinnitasid ning talle südametarkust jagasid. Püüdlemine Issanda altari poole ei lasknud end heidutada ja justkui ei märganudki seda tormilist maailma, mis oli juba maitse suhu saanud elust ilma pühaduseta.
Pühasse preestriseisusesse tõsteti Valitseja viiekümne ühe aasta eest, kui ta oli juba kohanud oma eluteel paljusid vaimulikult väga anderohkeid ja häid kristlasi ning kirikukarjaseid. Nende inimeste hulgas oli ka piiskop Issidor, kes valitses tookord meie Kirikut Eestis ja määras meie Valitsejale esimeseks teenistuskohaks Haapsalu koguduse. Selle kohta sõnas Valitseja oma piiskopiks pühitsemise päeval nõnda: “...kui olin kutsutud preestriametisse ja kui piiskop Issidor, kes mind ka ametisse pühitses, saatis mu Haapsallu Püha Apostlisarnase Maria Magdaleena kirikusse teenima, kartsin seda eesti-vene kogudust ja eesti keele mitteküllaldasele oskusele viidates palusin uut suunamist, kuid piiskop oli oma otsuses kõigutamatu. Praegu on selge, et see oli Jumala mõte, kes viis mind, kuhu ma ei tahtnud. Just seal, Haapsalus õppisin ma tundma jumalateenistuse eesti keelt ja eesti õigeusku. Minu koguduses olid inimesed sügavalt usklikud, tõelised õigeusklikud, kes võtsid mind heatahtlikult vastu.”
Kuid juba mõne aasta pärast tuli meie Valitsejal, tookord veel noorel preestril, jätta oma abikaasa haiguse tõttu Haapsalu niiske kliima ning jätkata oma teenistust Vologdas. Ent Haapsalu koguduses olid tema jõupingutuste tulemusel juba toimunud teatud muudatused. Olid loodud head suhted õigeusklike eestlaste ja venelaste vahel. Põhiline seisnes aga selles, et isakest ennast köitsid tema kogudusega ühte sügava sümpaatia ja jumaliku armastuse sidemed. Isakest Vologdasse saates pöördusid koguduse liikmed tema poole liigutava kirjaga: “Kallis isa Vjatšeslav! Teie viimase jumalateenistuse päeval meie koguduses avaldame meie, Maria Magdaleena kiriku koguduse liikmed ja teie vaimulikud lapsed Teile oma sügavaimat tänu kõige hea eest, mida te nii heldelt meie koguduse ellu tõite. Teie ärasõit kurvastab meid sügavalt, kuid peatumata meie isiklikel läbielamistel, soovime kõik nagu üks inimene Teile ja teie abikaasale, kes oma laulmisega ikka meie kirikuteenistusi kaunistas, kõike head. Oleme kindlad, et leiate ka seal tee oma uute vaimulike laste südameisse. Ja nüüd, kui Issand avab Teie ees uue avarama elutee, ärge unustage oma esimest tagasihoidlikku kogudust ja meid, Teie vastu alati südamest poolehoidu tundvaid ja Teid armastavaid lapsi...”
Kõigest kolm aastat veetiski meie Valitseja oma esimeses teenistuspaigas ning küllap kõneleb koguduseliikmete kiri sellest, kuidas meie Valitseja oma teenistusaja algusest peale oskas tavaliste inimestega suheldes järgida Kristuse armastuse kutset. Oma kõnes piiskopiametit vastu võttes rääkis ta sellest, et kõik, mida ta oli Haapsalus tundma õppinud, on talle nüüd nii hädavajalik, ning jätkas: “Seejärel tuli mul teenida Vologda piiskopkonnas, mis oli kunagi mungaelukeskus, põhjamaa Teeba. Olles seal oma vaimulikke kogemusi hulgaliselt täiendanud, lähemalt tundma õppinud mungaelu, valmistusin tulema tagasi kodumaale, Eestisse.”
Ka Vologdas kohtus isa Vjatšeslav paljude vaimuandeliste ilmalike inimestega ja vaimulikega ning oli tunnistajaks lihtsate inimeste üleüldisele püüdlemisele vaimse sünni poole ristimise sakramendi läbi.
Vologdas reisis isa Vjatšeslav oma karjasekohuseid täites palju ringi ning ükskord, kui ta mõlgutas juba mõtteid Eestisse tagasipöördumisest, “tuldi öösel minu juurde ja viidi mind ära sinna, kuhu ma ei tahtnud.  Kolm ja pool aastat tuli mul veeta kaugel kodust ja lähedastest, ilma kirikuta, ilma koguduseta, kaugete ja võõraste inimeste keskel. Aga just seal, Saarovi paikades, puutusin tihedalt kokku inimeste hädadega, sain aru, mis on õnnetus, nägin niisuguseid inimese sisemaailma ilmingiuid, millistega ma pole vabaduses kunagi kokku puutunud.”
Tol ajal tuli miljonitel meie kaasmaalastel üle elada tohutid katsumusi. Omal kombel avanesid need inimsüdame läbielamised ka meie Valitsejale — Issand kutsus ta vastu võtma kannatusi Kristuse usu pärast selle inimliku võimu käest, mis nägi Jumala teenrites millegipärast oma vaenlasi. Paljude aastate pärast, 1988. aastal, Valitseja rehabiliteeriti, kuna tema elus puudus kuriteo koosseis ühiskonna vastu. Me mõistame, et Valitsejal tuli käia ainult talle määratud usutunnistaja teed. Temast sai üks nende miljonite hulgas, kes “kuulus 58. paragrahvi alla”. Kuid ka kauges Mordva vangilaagris, Saarovi vaga Serafimi usuvägitööde maal jäi isa Vjatšeslav tõeliseks kristlaseks. Ta püüdis töötada, säilitades oma südames usku ja truudust Kirikule.
Peale vangist vabanemist kuni Tallinna piiskopiks saamiseni teenis Valitseja kolmkümmend aastat Nõmmel, Ristija Johannese koguduse esipreestrina. Oma piiskopiks pühitsemise kõnes lausus ta selle aja kohta lühidalt nõnda: “Mõni sõna viimasest, küllalt pikast perioodist minu preestriametis oleku ajast. Olid raskused ja õnnetused, neli korda süüdati kirik. Kuid, mis on üllatav, inimeste hulgas, kes mind ümbritsesid, oli ka raskeid inimesi, aga mitte halbu, mille eest ma olen sügavalt tänulik Nõmme kiriku kaastöötajatele ja kogudusele.”
See teenimine Nõmme koguduses möödus meie kirikurahva praeguse põlvkonna silme all. Sellest ajast tunnevad paljud meist isa Vjatšeslavi, kes nüüd Korneliuse nime all teenib meie Eesti kirikut selle ülemhingekarjasena. Igaühel meist on omad ilusad mälestused sellest hiljutisest ajast. Ühte peab aga iseäranis märkima, ja nimelt seda, et neil aastatel jätkas Valitseja oma koguduse Kroonika koostamist, mida alustas juba isa Christofer, kes oli selle koguduse annetuste eest ehitatud kiriku esimene esipreester. Isa Christofer teenis selles kirikus 37 aastat, Valitseja aga 30. Kokku moodustab see küll masinakirjas, küll käsitsi kirjutatud paljude unikaalsete fotodega Kroonika viis paksu köidet. See on tõeline teoloogiline uurimustöö, mis pajatab selle Eestis ja kaugemalgi tuntud rahvarohke koguduse vaimulikust ajaloost, sisaldades endas tohutut inimlikku, kiriklikku ja karjasekogemust.
Oma ülemkarjaseks pühitsemise päeval lausus Valitseja Kornelius: “Minu elus on olnud palju unustamatult helget. Kõige pealt on need minu vaimulikud juhendajad ja õpetajad: leplik, õiglane ülempiiskop Pavel, jumalasõnaõpetaja ja arukas Jeesuspalve tegija piiskop Issidor ja kaks Tallinna tagasihoidlikku preestrit, kes üksteise järel olid minu pihiisad ja kellel oli eriline and olla preesterlikult kaastundlik ja armastav — preester Mihhail Ridiger, pühima patriarhi isa, ja preester Valeri Povedski. Elu rasketel hetkedel kerkivad alati mu silme ette nende helged näod, mis toovad rahu minu hingele. Kuid õpetajad on läinud teise maailma ja ma usun, et saanud tasutud oma jumalateenimise eest, palvetavad seal oma maise koguduse ja minu, patuse, eest.”
Valitseja oli ka meile kõikidele kalli, hiljuti Issanda juurde läinud isa Vladimir Zalipski vestluskaaslane ja sõber. Meie mõtteis on nad aga ühte seotud kui armastatud karjane ja ülemkarjane. Isa Vladimir oli tunnistajaks meie Valitseja piiskopiteenimise esimestele, eriti rasketele aastatele. Me teame, et isa Vladimir oli meie Valitsejale väga kallis ning üks väheseid tema lapsepõlvesõpru, kes pühendas oma elu Jumala teenimisele.
Oma ülemkarjaseks pühitsemise päeval, pöördudes eriliselt pühima patriarhi poole, keda Valitseja tunneb lapsepõlvest saadik, lausus ta: “Mis ootab mind ees Kristuse kiriku piiskopi seisuses?! Ei ole kogemust, kõik on uus, suur vastutus Jumala ees, kiriku pühitsetud ülemuste ees, hingekarjaste ees, koguduste ees... Kuid olgu mulle tugevaks toeks Teie Pühaduse sõnad, mis Te andsite vastuseks Piiskopkonna nõukogu tervitusele, kui Teid, pühim Valitseja ja meid juhtinud piiskop, valiti patriarhi aujärjele: “Kui kellelgi kunagi on vaja, alati pöörduge minu poole.” Kogu oma jõuetuse ja nõrkuse sügava äratundmisega seisan ma teie ees, Kristuse esikarjased, kuid ma tean kindlalt, et Jumala jõud “saab nõtruses täie võimuse”. Ning tunnistades oma jõuetust ja Jumala jõudu, mida olen kogu oma elu aja jooksul tunnetanud, julgen ütelda: “Tänan, võtan vastu vähimagi vasturääkimiseta.”.”
Nõnda, alates 1990. aasta septembrist valitsebki meie ülemhingekarjane Eesti Õigeusu Kirikut pühima patriarhi Aleksiuse ja Püha Sinodi õnnistusel ning kuuletudes kiriku pühitsetud ülemustele. Issand kinkis ta meile, kui selle, kel on armastust ja vaimulikku kogemust ning autoriteeti, mis toovad meie Kirikule Eestis palju häid aastaid. Me loodame, et Valitseja juba elatud aastad ja rõõm elu jooksul sooritatud vaimulikust teenimisest ühinevad selle jumaliku jõuga, mis Kirikust kunagi ei kao.
Preester Leonti Morozkin
Tagasi
Esileheküljele