6. mai — Suurmärter Georgius Võidukandja (Püha Jüri) mälestuspäev
Püha Georgius Võidukandja oli rikaste ning jumalakartlike kristlaste poeg. Astunud sõjaväkke, teenis ta varsti oma mõistuse, vapruse, korralikkuse ja jõuga välja tuhatkonna ülema auastme ning temast sai keiser Diocletianuse lemmik. Viibides kord kohtumajas ning kuuldes ebainimlikku kohtuotsust kristlaste hävitamise kohta, süttis pühas Georgiuses ristiusu tuline leek. Ta jagas oma varanduse vaestele, lasi vabaks oma orjad ning keisri ette astude süüdistas teda ebaaususes ning tunnistas ennast kristlaseks. Püha Georgiuse avaldusest, mille ta tegi keisrile ja tema nõukogule, õhkus sügavat jumalakartlikkust ning see oli täidetud tugevate ja veenvate vastuväidetega ebaõigluse vastu, väljendades vankumatut kindlust ja kõigutamatust pühas usus. Peale pikki, ent asjatuid pealekäimisi, et ta Kristusest lahti, käskis keiser lasta püha Georgiust kõige hirmsamal kombel piinata. Püha märter kannatas kõik ära ning siis käskis tema piinaja jõuetus raevus ta tükkideks raiuda. See juhtus Nikomidia linnas 303. aastal. Kannatuste mehise talumise ning piinajate üle saavutatud kuulsusrikka võidu eest, samuti aga imelise abi eest, mida ta pärast oma surma osutas ohus olevatele inimestele, on Kirik andnud pühale suurmärtrile ka Võidukandja nime. Püha Georgiuse säilmed toodi Nikomidiast Palestiinasse ning pandi linna, mille nimi oli Ramla, keiser Konstatinus Suure ajal aga toodi üle Lüüdasse (Ramla lähistel), kus suurmärtri auks oli püstitatud suurepärane kirik. Püha Georgiuse pea asub Roomas, tema nimelises kirikus.
Vene Õigeusu Kirikus kujutatakse püha Georgius Taevase Kuninga sõjamehena, kes istub valge hobuse seljas ja torkab odaga läbi hirmsa mao. See kujutis tähistab sümboolselt püha Georgiuse võitu saatana, selle vaimuliku mao üle.
Ristiusurahvad peavad püha Georgiust karjapidamise eestkostjaks ning loomakarjade kaitsjaks metsloomade eest. Seepärast on just jüripäeval traditsiooniline karjalaskepäev. Sealjuures peetakse pühale suurmärtrile palvuseid ning pritsitakse püha veega karjaseid ja karja.
(S. Bulgakovi “Kirikuteenrite ja vaimulike käsiraamatust”)
 
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi