Püha piiskop Ignati (Brjantšaninov)
Evangeeliumi lugemisest
  Evangeeliumit lugedes ära otsi naudingut, ära otsi vaimustust, ära otsi hiilgavaid mõtteid: otsi püha Tõe eksimatut nägemist.
Ära rahuldu üksnes Evangeeliumi viljatu lugemisega; püüa täita ka selle käsusõnu, loe Evangeeliumit oma tegudega. See on elu raamat ja ka lugeda on seda vaja kogu oma eluga.
Ära arva, et see pühim kõikidest raaamatutest, neliainus Evangeelium algab Matteuse Evangeeliumiga ja lõpeb Johannese Evangeeliumiga ilma mingi põhjuseta. Matteus õpetab rohkem, kuidas täita Jumala tahet, ning tema õpetussõnad sobivad iseäranis neile, kes alles alustavad Jumala teed; Johannes jutustab, kuidas ühineb Jumal käsusõnadest uuenenud inimesega, mis on arusaadav üksnes neile, kes on Jumala teel juba edasi jõudnud.
Avades lugemiseks selle raamatu — püha Evangeeliumi, pea meeles, et see otsustab sinu saatuse igavikus. Selle järele mõistetakse meie üle kohut ja vastavalt sellele, millised me olime siin maailmas selle mõõdupuuga võetuna, saab meile osaks kas igavene õndsus või igavene hukatus (Jh, 12, 48).
Jumal avas oma tahte tühisele tolmukübemele — inimesele! Raamat, milles on kirjas see suur ja kõigepüham tahe, on sinu käes. Sa võid vastu võtta ja ka ära tõugata oma Looja ning Päästja tahte, olenevalt sellest, kuidas sa ise soovid. Sinu igavene elu ja igavene surm on sinu enda kätes: pea siis aru, kui ettevaatlik ja mõistlik sa olema pead. Ära mängi oma igavese saatusega!
Palveta kahetseva vaimuga Issanda poole, et Ta avaks su silmad nägemaks imesid, mis on varjul Tema käsuõpetuses (Ps; 118(119), 18), mis ongi Evangeelium. Silmad avanevad ja sa näed hinge imelist tervenemist patust, mis toimub Jumala Sõna kaudu. Ihuhädade tervenemine oli vaid hinge tervenemise tõestuseks — tõestuseks, mida vajasid ihulised inimesed, tundelisusest pimestatud hinged (Lk, 5, 24).
Loe Evangeeliumit äärmise harduse ja tähelepanuga. Ära pea selles midagi vähetähtsaks või ebaoluliseks. Iga täpp temas heidab endast elu valgust. Elupõlgus on aga surm.
Lugedes pidalitõbistest, halvatutest, pimedatest, lombakatest ja seestunutest, keda Issand terveks tegi, mõtle sellele, et sinu hing, mis kannab endas paljusid erinevaid patupaiseid ja asub kurjade vaimude vangistuses, on samasugune nagu need haigedki. Õpi Evangeeliumist usku sellesse, et need inimesed terveks ravinud Issand ravib terveks ka sinu, kui sa visalt oma tervenemist anud.
Omanda selline hingelaad, et sa oleksid võimeline saama tervenemist. See, kes tajub oma patusust ja on otsustanud sellest lahti öelda, on võimeline ka terveks saama (Jh, 9, 39,41). Kõrgile õiglasele, s.t. patusele, kes ei näe oma patte, pole Päästjat tarvis (Mt, 9, 13).
Pattude nägemine, selle languse nägemine, milles viibib kogu inimsugu, on eriline Jumala and. Palu endale seda andi ja sulle saab arusaadavamaks Taevase Arsti raamat — Evangeelium.
Püüa võtta Evangeeliumi omaks mõistuse ja südamega, et sinu mõistus selles n. ö. ujuks, selles elaks: siis muutub ka sinu tegevus kergemini evangeeliumlikuks. Seda võib saavutada Evangeeliumi pideva harda lugemise ja uurimisega.
Pahomios Suur, Pühadest Isadest üks kuulsamaid teadis Püha Evangeeliumit peast ning Jumala ilmutuse sunnil tegi ka oma õpilastele kõrvalekaldumatuks kohustuseks see pähe õppida. Sel kombel oli Evangeelium alati nendega kaasas ning õpetas neid (Vt. Pahomios Suure elulugu. Evangeeliumit teadis peast ka Voronezhi püha Tihhon.).
Ja miks ei peaks kristlikud kasvatajad ka praegu kaunistama süütute lapsukeste mälu Evangeeliumiga, selle asemel et risustada seda Aisopose valmide ja muude tühisustega?
Milline õnn, milline rikkus on Evangeeliumi talletamine mällu. Me ei saa ette näha kõiki murranguid ja hädasid, mis võivad meiega juhtuda meie maise elu jooksul. Evangeeliumit, mis kuulub meie mällu, võib lugeda pime, see on vangiga kaasas tema vangikongis, räägib maaharijaga tema põllul, mida too oma higiga kastab, õpetab kohtunikku protsessi ajal, juhib kaupmeest tema tehingutes, rõõmustab haiget piinava unetuse ja raske üksinduse hetkedel.
Ära julge tõlgendada iseseisvalt Evangeeliumi ja teisi Pühakirja raamatuid. Kiri pärineb pühade prohvetite ja apostlite suust, see pole kuuldavale toodud omapead, vaid Püha Vaimu sisendusel (2Pe, 1, 21). Kas pole siis hullumeelsus võtta seda omapead ka tõlgendada?
Prohvetite ja apostlite suu kaudu Jumala Sõna kuuldavale toonud Püha Vaim tõlgendas seda Pühade Isade suu kaudu. Nii Jumala Sõna kui ka selle tõlgendamine on Püha Vaimu and. Üksnes seda tõlgendust tunnistab ka Püha Õigeusu Kirik! Üksnes seda tõlgendust tunnistavad ka tema tõelised lapsed!
Kes seletab Evangeeliumi ja kogu Pühakirja omavaoliliselt, heidab sellega kõrvale Pühade Isade tõlgenduse, mis lähtub Pühast Vaimust. Kes aga heidab kõrvale Pühakirja tõlgendamise Pühas Vaimus, see heidab kahtlemata kõrvale ka Pühakirja enda.
Nende jultunud tõlgendajate jaoks on Jumala Sõna, pääsemise sõna surmalehk surmaks, kahe teraga mõõgaks, millega nad torkavad läbi iseenda igaveseks hukatuseks (2Pe, 3, 16; 2Ko, 2, 15,16). Sellega tapsid ennast igaveseks ka Areios, Nestorios, Eustatios ning teised ketserid, kes langesid Pühakirja omavolilisest ja jultunud tõlgendamisest jumalateotusesse.
Aga mina vaatan ka niisuguse peale,, kes on vilets, kellel on rusukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees, ütleb Issand (Js, 66, 2). Selline on tee Evangeeliumini ja selles viibiva Issandani.
Jäta patune elu, jäta maised kired ja naudingud, jäta oma elu ja siis saab ka Evangeelium sulle ligipääsetavaks ja arusaadavaks.
Kes oma elu vihkab siin maailmas, — elu, kus tema langemise tõttu muutus patuarmastus justkui loomulikuks —  see hoiab selle igaveseks eluks, ütleb Issand (Jh, 12, 25). Selle jaoks, kes armastab oma elu, kes ei söanda enesest lahti öelda, jääb Evangeelium suletuks: ta loeb tähte; aga elu sõna Vaim jääb tema jaoks läbitungimatu eesriide varju.
Kui Issand oma pühima ihuga maa peal viibis, nägid paljud Teda ega näinud ometi. Mis kasu on sellest, kui inimene vaatab oma ihusilmaga, mis on ju ka loomadel, kuid ei näe midagi vaimusilmaga — mõistuse ja südamega? Ka praegu loevad paljud iga päev Evangeeliumit, ent samas pole seda kunagi lugenud ega tunne üldse.
Evangeeliumit, ütles kord üks vaga kõrbeelanik, loetakse puhta mõistusega; mõistetakse aga tema käsusõnadest kinnipidamisega tegudes. Kuid Evangeeliumi täpset ja täielikku avanemist ei suuda keegi endale saada omaenda jõul: see on Kristuse and (Vt. Vaga Markuse “Vaimulikust seadusest”, 32. ptk. Dobrotoljubie (Filokalia), I kd.).
Püha Vaim, kes tuleb elama oma tõelise ja ustava teenri sisse, teeb temast ka Evangeeliumi täiusliku lugeja ja tõelise täitja.
Evangeeliumis kujutatakse uut inimest, kelleks on taevane Issand (1Ko, 15, 48). See Uus Inimene on oma loomult Jumal. Oma uue inimpõlve, kes on Temasse uskunud ja Tema järgi ümber kujunenud, muudab ta oma armust jumalateks.
Teie, kes te vedelete haisvas ja porises patumülkas ning leiate selles naudingut! Tõstke oma pead, vaadake puhtasse taevasse: teie koht on seal! Jumal on andnud teile jumaliku väärikuse; teie aga, heites kõrvale selle väärikuse, valite enda jaoks midagi muud: loomade väärikuse — kõige roojasemate loomade. Tulge mõistusele! Jätke see lehkav soo; puhastage end oma pattude pihtimisega; peske end puhtaks patukahetsuse pisaratega; kaunistage ennast heldimuse pisaratega; tõuske maast; sirutuge taeva poole: teid tõstab sinna Evangeelium. Uskuge valgusesse, niikaua kui teil valgus on, — s.o. Evangeelium, millesse on kätketud Kristus — et te saaksite valguse — s.o. Kristuse — lasteks! (Jh, 12, 36).
 
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi