Autonoomse Õigeusu Kiriku tekkimine Eestis
(Peatükk pühima patriarhi Aleksius II-e raamatust “Õigeusk Eestimaal”)
Eesti Õigeusu Kiriku esimene Kirikukogu toimus 21. märtsil 1919 ning tegeles kirikuelu korrastamisega uutes tingimustes.
19. mail 1919 kuulutas Eesti Asutav Kogu välja “Eesti iseseisvuse ja rippumatuse deklaratsiooni”. 2. veebruaril 1920 sõlmisid Vene SFNV ja Eesti Vabariik rahukokkuleppe, määrasid kindlaks nõukogude-eesti piiri ning kehtestasid kahe riigi vahel diplomaatilised suhted. /.../
10. mail 1920 arutasid Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinod ja Kõrgem Kirikunõukogu ühisnõupidamisel vastmoodustatud Eesti riigi piirides asuva endise Pihkva piiskopkonna ja Reveli vikaarkonna osade kanoonilist seisust, ning võtsid vastu määruse, mis anti koos Püha Sinodi selgitustega üle juunis spetsiaalselt selleks puhuks Moskvasse saabunud Õigeusu Kiriku eesti esindajale P. Sepale. Selles määruses oli öeldud, et “1) arvestades seda, et Eesti Kirik on iseseisva riigi piirides asuvana juba faktiliselt iseseisev kõikides kiriku majandustegevust, administreerimist, kooliharidust ja ühiskondlikke sidemeid puudutavates küsimustes, ning selgitamaks Püha Sinodi ja Kõrgema Kirikunõukogu 27. aprillist - 10. maini 1920 toimunud ühisnõupidamise määrust Nr. 183, tunnistada Eesti Õigeusu Kirik autonoomseks kuni tema autokefaalia küsimuse lahendamiseni Ülevenemaalisel Kirikukogul,
2) Soome Õigeusu Kirikule juba antud loa eeskujul anda ka Eesti kirikuvõimudele õigus lubada õigeusu kogudustel, kes seda soovivad, minna kirikupühade pidamisel üle uuele kalendrile.”
Õigeusu Kiriku eesti esindaja andis pühimale patriarhile Tihhonile üle kutse külastada Tallinnat (Revelit) ning võtta osa organisatsioonilisest Kirikukogust ja vastasutatud Reveli ja Eesti piiskopkonna esimese ülemhingekarjase ametissepühitsemisest. 15. juunil 1920 pöördus pühim patriarh Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni (ÜEK) poole palvega lubada tal Tallinnasse sõita. 17. juunil järgnes sellele Salajase osakonna M. Lacese allkirja kandev eitav vastus, mis on tänaseni hoiul Eesti Piiskopkonna arhiivis.
1920. aasta oktoobris valiti autonoomse Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku (EAÕK) Eesti ja Reveli piiskopiks Pärnu Issanda Muutmise kiriku vaimulik Aleksander Paulus. Neid valimisi kinnitas ka Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh Tihhon 12/25 oktoobril 1920. Sama aasta 5. detsembril pühitsesid arhimandriit Aleksandri Tallinnas Eesti ja Reveli piiskopiks Pihkva ja Porhhovi piiskop Jevsevi (Grozdov) ja Soome ja Viiburi piiskop Serafim (Lukjanov). Pühim patriarh Tihhon tõstis värskeltpühitsetud piiskop Aleksandri peapiiskopiks.
EAÕK juhtimise võttis enda peale selle täitevorgan — Sinod, millesse peale peapiiskopi kuulusid ka vaimulikud ja ilmalikud, kes valiti Kirikukogul ja kinnitati peapiiskopi poolt. Sinodi kaudu hoidis Eesti autonoomne Kirik sidet ka patriarh Tihhoniga, samuti autonoomse Soome Õigeusu Kirikuga. Sel kombel sai Eesti Õigeusu Kiriku autonoomia sisemiste ja väliste asjaolude tõttu teoks Vene Õigeusu Kiriku kaudu vaieldamatult kanoonilisel alusel. See võimaldas Eesti Õigeusu Kirikul oma täisväärtuslikule elutegevusele kahju tekitamata pidada vajalikku sidet Moskva Emakiriku vaimulikkonnaga, erakorralistes olukordades jätkata aga teenimist seni, kuni see on vajalik. Nagu juba märgitud, sattusid samasugusesse keerulisse olukorda ka teised Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnad, mis olid jäänud uute iseseisvate riikide territooriumile: Soome ja Viiburi, Riia ja Miitavi, Varssavi ja Visla ning teised Poola piires asuvad piiskopkonnad. Pühim patriarh Tihhon ja Püha Sinod kinkisid 11. veebruaril 1921 laialdase autonoomia Soome Õigeusu Kirikule, 21. juunil 1921 Läti Õigeusu Kirikule ning 27. septembril 1921 Poola Õigeusu Kirikule.
Laialdase autonoomia tingimustes suutis Eesti Õigeusu Kirik nagu kõik teisedki Kirikud aegamööda taastada kõik kirikuelu valdkonnad: piiskopkonna-, koguduse- ja kloostrielu, arendada vaimulikku ning religioosset haridust, heategevust ning halastustööd. Eriline koht EAÕK elus kuulus kloostritele, tähtsatele vaimulikele keskustele, mis toetasid nende armuküllastesse piiridesse kokkuvoolanud inimeste hinges päästvat usku, ilma milleta, nagu ütleb apostel, on Jumalale võimatu meele pärast olla (He 11,6).
Sel perioodil oli EAÕK juhtimise all üks vanimaid ja eriti austamisväärseks peetud vene kloostreid — Petseri Jumalaema Uinumise mungaklooster (1473), Kuremäe Püha Mäe Jumalaema Uinumise nunnaklooster (1891) ning Jumalaema Iiveri Pühakuju nunnakogudus Narvas. Paljud autonoomse Eesti Õigeusu Kiriku vaimulikud ja vagad ilmalikud külastasid Vene Õigeusu Kiriku pühasid kloostreid, mis asusid endise Vene Impeeriumi läänepoolsetes piiskopkondades: Riia Püha Kolmainu nunnakloostrit (1891), Vilniuse Püha Vaimu mungakloostrit (1597) ning Potšajevi Jumalaema Uinumise suurkloostrit (1240). Ent kõige rohkem  kogunes igal aastal eesti palverändureid 28. juunil (vana kalendri järgi), vagade imetegijate Sergi ja Germani mälestuspäeval nende asutatud Valamo Issanda Muutmise mungakloostrisse. Issand lasi mul lapsepõlves koos vanematega kahel korral külastada seda kloostrit, mille vaimulik mõju määras paljuski ära minu edaspidise elutee.
Patriarh Aleksisus II
Tagasi
Esileheküljele