Athose vaga Siluan
Vaga Siluan (maailmas Simeon) sündis 1866. aastal Šovski külas Tambovi kubermangus talupoeg Joann Antonovi perekonnas. Juba nooruses ihkas Simeon kloostrisse minna ning võtta vastu mungapühitsus Kiievi-Petšoora Suurkloostris. Kuid isa ei kiitnud tema soovi heaks ning nõudis, et poeg astuks esmalt sõjaväeteenistusse, seejärel aga otsustaks alles, kelleks tahab saada.
Simeoni sõjaväeteenistus kulges Sankt Peterburis. Sõdurina oli ta kohusetundlik ja eeskujuliku käitumisega. Armees ilmnes erilise jõuga ka tema tarkuse and, mille tagajärjel said paljud hingerahu ja heaolu osaliseks. Selleks ajaks selgus imelisel kombel ka tema tulevaste mungavägitööde koht — Athose Püha Mägi. Pisut aega enne sõjaväeteenistuse lõppemist otsustas Simeon paluda Kroonlinna isa  Joanni palveid ja õnnistust. Kuid teda eest leidmata jättis kirjakese: “Isake, tahan minna mungaks, palvetage, et maailm mind kinni ei peaks.” Juba järgmisel päeval tundis ta kasarmus enda ümber “põrguleeki”, mis “mühises” sest ajast kõikjal, kus ta iganes viibis.
1892. aasta sügisel saabus vaga Siluan Pühale Mäele ning võeti kuuletujana vastu Vene Panteleimoni kloostrisse. Alguses oli tema kuuletumiskohustuseks raske töö veskil, mille vahetas seejärel välja majandusjuhi, töökodade ja toidulao juhataja askeldusterohked ametid. Katseaja läbi teinud, pühitseti ta 1896. aastal mantiasse Siluani nimega, 1911. aastal aga suurde skeemasse sellesama nimega.
Esimesest kuni viimase päevani kujutas vaga Siluan endast täiusliku kuuletumise näidet. “See on kõige kergem ja lühem tee pääsemisele,” tavatses ta öelda. “Ole kuulekas ja vaoshoitud, ära mõista kedagi hukka ning hoia oma süda ja mõistus halbade mõtete eest, mõtle, et kõik inimesed on head ja Issand armastab neid.  Ja nende alandlike mõtete eest elab sinus Püha Vaimu arm ning sa ütled: “Issand on armulik.”
Kui sa aga hukka mõistad, nurised, armastad toimida oma tahtmise järgi, siis jääb sinu hing vaeseks ka siis, kui sa palju palvetad, ning sa ütled: “Issand on mu unustanud.” Aga mitte Issand pole sind unustanud, vaid sina oled unustanud, et sul on tarvis alanduda, ning seepärast ei elagi Jumala arm sinu hinges. Alandlikku hinge siseneb see aga kergesti ning annab sellele rahu ja vaikuse Jumalas.”
Pikkamisi hakkas usuvägilase palves üha suurenema kurbus maailma pärast, mis ei tunne Jumalat. “Inimeste eest palvetada tähendab verd valada,” rääkis staarets ja elas kogu maailma kannatustega, unustades iseenda, ning tema palvel, mis kutsus kõiki maailma rahvaid Issandat tundma õppima, ei olnud lõppu. Kui see oleks juhtunud, oleks staaretsi sügavat veendumust mööda muutunud ka maailma pale ning kõikide inimeste saatus ja kogu maailm oleks “ainsa tunniga” ümber sündinud. “Maailm püsib palvel,” kinnitas vaga Siluan. “Aga kui palve nõrgeneb, hukkub ka maailm.”
Athose vaga Siluani maine elu lõppes 11.(24.) septembril 1938. Tema ausad säilmed puhkavad Püha Athose Mäe Vene Panteleimoni kloostris.
Venemaa Ristimise aastatuhandel kuulutas Konstantinoopoli Õigeusu Kirik õndsa staaretsi pühakuks. Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Aleksiuse õnnistusel on tema nimi kantud ka Vene Õigeusu Kiriku kalendrisse. (Õigeusu Kiriku 1998. aasta kalendrist, Athose Vene Panteleimoni kloostri abikiriku väljaanne.)
Järgnevalt pakumegi lugejaile mõned katkendid vaga Siluani kirjatöödest.
***
Minu hing igatseb alati Jumala järele ning palvetab ööl ja päeval, sest Issanda nimi on palvetaja hingele magus ja ihaldatud ning soojendab hinge Jumalat armastama.
Olen kaua elanud siin maa peal ja nii mõndagi näinud ning kuulnud. Olen kuulnud palju muusikat ja see pakkus mu hingele naudingut; ning ma mõtlesin: kui see muusika nii magus on, siis millist naudingut peab hingele pakkuma veel taevane laul, kus Püha Vaimuga ülistatakse Issandat kannatuste eest.
Hing elab kaua maa peal ning armastab maist ilu; armastab taevast ja päikest, armastab suurepäraseid aedu ja meresid ja jõgesid ja metsi ja välju; hing armastab ka muusikat, ja kõik see maine pakub hingele naudingut. Aga kui hing õpib tundma meie Issandat Jeesust Kristus, siis ei lähe maine talle enam korda.
Olen näinud maiseid kuningaid nende hiilguses ning seda kõrgeks hinnanud, ent kui hing õpib tundma Issandat, siis ei pane ta kuningate auhiilgust enam miskiks; hing igatseb siis lakkamatult Issanda järele ning soovi päeval ja ööl täitmatult näha Nähtamatut ja aista Aistmatut.
Kui sinu hing tunneb Püha Vaimu, siis annab Ta sulle mõista, kuidas Ta õpetab hinge Issandat tundma ja kui magus see on.
Oo, armuline Issand, anna oma rahvastele valgust tundma õppida Sind ja seda, kuidas Sina meid armastad.
***
Issand käsib ennast armastada kogu südamest ja kogu hingest, ent kuidas on võimalik armastada seda, keda sa kunagi pole näinud, ja kuidas õppida seda armastust? Issandat võib tundma õppida selle mõju järgi, mida ta avaldab hingele. Kui Issand külastab, siis hing teab, et siin oli armas Külaline ja läks ära, ning hing hakkab Tema järele igatsema ja pisarsilmil teda otsima: “Kus sa oled, mu Valgus, kus sa oled, mu rõõm? Sinu jäljed lõhnavad minu hinges, kuid Sind ei ole, ja minu hing igatseb Sinu järele, ja minu hing on jäänud norgu ning valutab ja miski ei muuda mind enam rõõmsaks, sest olen solvanud Issandat ning Tema varjus mu eest.”
Kui me oleksime lihtsad nagu lapsed, siis näitaks Issand meile paradiisi ning me näeksime Teda Keerubite ja Seeravite ning kõikide taevaste jõudude ja pühakute auhiilguse, kuid me pole alandlikud ja seepärast piiname endid ja teisi, neid, kes elavad meie kõrval.
***
Kes armastab Issandat, see peab Teda alati meeles, mälestus Jumalast sünnitab aga palve. Kui sa ei mäleta Issandat, siis ei tee sa ka palvet, ilma palveta ei viibi hing aga Jumala armastuses, sest just palve kaudu tuleb Püha Vaimu arm. Palve hoiab inimese patust, sest palvetav mõistus tegeleb Jumalaga ning seisab vaimu alandlikkuses Issanda palge ees, keda palvetaja hing tunneb.
***
Inimene elab enne armu ja mõtleb, et tal on hinges kõik hästi; ent kui arm teda külastab ja jääb temaga, siis näeb ta ennast hoopis teises valguses, kui aga seejärel jälle armu kaotab, saab alles siis aru, millises suures hädas ta viibib.
Kuningapoeg läks kaugele jahile ning kaotanud paksus metsas teeraja ega suutnud enam oma lossi tagasi pöörduda. Teed otsides valas ta palju pisaraid, ent ei leidnud seda. Jäädes metsikusse laande, igatses ta oma kuningast isa ja kuningannast ema järele, oma vendade ja õdede järele. Kuidas peaks tema, kuninga poeg, elama tihedas, metsikus laanes? Ning siis nuttis ta taga oma endist elu oma isa lossis ning tundis tugevat igatsust oma ema järele.
Nii, ja veel rohkem nukrutseb ja kurvastab hing, kui on kaotanud armu.
***
Saladus: on hingi, kes on Issandat tundma õppinud; on hingi, kes küll ei tunne Teda, kuid usuvad; on aga ka selliseid, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka ei usu; ning nende hulgas on isegi õpetatud mehi.
Kuid uskmatus tuleneb uhkusest. Uhke inimene tahab oma mõistuse ja teadusega kõike tundma õppida, kuid talle pole antud õppida tundma Jumalat, sest Issand avab end vaid alandlikele hingedele. Alandlikele näitab Issand oma tegusid, mis jäävad tabamatuks mõistusele, kuid avanevad Püha Vaimuga. Lihtsalt mõistusega saab tundma õppida ainult maiseid asju ning sedagi vaid osaliselt, aga Jumala ja kõik taevane on tunnetatavad ainult Püha Vaimuga.
Mõned töötavad elu aeg, et saada teada, mis on päikesel või kuul, või veel midagi, ent hingel pole sellest mingit kasu. Aga kui me püüame tundma õppida, mis toimub inimsüdame sees, siis näeme: pühaku hinges on Taevariik, patuse hinges aga pimedus ja piin. Ja seda on kasulik teada, sest me viibime igavesti kas Kuningriigis või piinades.
***
Keegi ei saa iseendast teada, mis on Jumala armastus, kui Püha Vaim seda meile ei õpeta; kuid meie Kirikus on Jumala armastus tunnetatud Püha Vaimuga ning seepärast me räägime sellest.
Patune hing, mis ei tunne Issandat, kardab surma, arvab, et Issand ei andesta talle tema patte. Kuid see sünnib põhjusel, et hing ei tunne Issandat ja seda, kui palju Ta meid armastab. Kui aga inimesed seda teaksid, ei heidaks ükski inimene meelt, sest Issand mitte üksnes ei armasta, vaid ka rõõmustab väga patuse pöördumise üle.
***
Pühakud elavad teises maailmas ning näevad seal Püha Vaimuga Jumala au ning Issanda pale ilu. Kuid selles samas Pühas Vaimus näevad nad ka meie elu ja tegusid. Nad tunnevad meie katsumusi ning kuulevad meie palavaid palveid. Maa peal elades on nad õppinud Jumala armastust Pühalt Vaimult; kel on aga armastus maa peal, see läheb temaga ka igavesse ellu Taevariigis, kus armastus kasvab ja muutub täiuslikuks. Ja kui siin ei saa armastus unustada venda, siis seda enam ei unusta pühakud meid ja palvetavad meie eest.
***
Mille eest inimene küll maa peal kannatab, talub katsumusi ja vaevu?
Me kannatame sellepärast, et meil pole alandlikkust. Alandlikus hinges elab Püha Vaim ja annab hingele vabaduse, rahu, armastuse ja õndsuse.
Me kannatame sellepärast, et ei armasta venda. Issand ütleb: “Armastage üksteist ning teist saavad minu õpilased.” Armastuse eest venna vastu antakse ka Jumala armastus. Magus on Jumala armastus; see on Püha Vaimu and ja ainult Püha Vaimuga võib seda täielikult tundma õppida. Kuid on olemas ka keskmine armastus, mis saab osaks inimesele, kui ta püüab käia Kristuse käsusõnade järgi ja kardab Jumalat millegagi solvata; ja ka see on hea. Peab iga päev ennast sundima head tegema ning kogu jõust õppima Kristuse alandlikkust.
(Raamatust: Staarets Siluan “Elu ja õpetused”, 1991).
 
  Tagasi
  Esileheküljele
Edasi